Chris Roberson
Death on the Crosstime Express (2008)

Mulle muidu tundmatu, peamiselt alternatiivajaloo žanris kirjutava Robersoni tekstikuhilad ja tal jutu ilmumise ajaks juba käes olnud Sidewise’i auhind (natuke hiljem sai ta veel ühe) ei luba teda kuidagi algajaks pidada. See lugu leiab aset üsna sümpaatsena tunduvas aurupungilikus multiversumis nimega Myriad, kus domineerivad tsiviliseeritud rahvad ja eurooplased on tagaplaanil. (Mida autor ise sellisest olukorrast arvab, saab ka kõige aeglasema taipamisega lugejale selgeks hiljemalt jutu lõpus, kus ta laseb kuninganna Victorial tseremoonitsemata porilompi plärtsatada.)
 
Pealkiri ütleb sisu kohta juba kõik olulise ära; on maailmadevaheline ekspress, on mõrv, ja juhuslikult pardal viibinud asjatundja asub seda lahendama. Aga. Peale tegevusmaailma tutvustamise ei kõlba see jutt mitte millekski. Esimesed kõhklused tekkisid juba teksti pikkust vaadates — siia ei saa ju mingisugune intriig ära mahtuda? Ja nii ongi. Hoolimata justkui Agatha Christie’ tuntud romaanile viitavast pilkupüüdvast pealkirjast ei tasu siit detektiivilugu oodata. Või üldse mingit lugu, sest tegu on kõigest kondikavaga, mille põhjalikum läbitöötamine jäi autoril kas pealesuruva tähtaja või lihtsalt oskamatuse tõttu tegemata. (Ulmeauhinnad ulmeauhindadeks, aga krimižanril on omad nõudmised ja kes pole varem midagi sellist kirjutanud, võib kergesti hätta jääda.) Suur osa tekstist kulub autoripoolsetele selgitustele, kuidas maailmadevaheline reisimine käib jne, mis jätab kõige muu jaoks üsna vähe ruumi. Müsteeriumi lahendamine toimub tervikuna kaadri taga ja lugejal ei jää üle muud kui uskuda, et süüdi kuulutatud isik seda tõepoolest on. Hea küll, ma ei nõua, et detektiiv peaks tingimata kübehaaval vastukäivaid asitõendeid koguma ja siis kohalviibijaid nende põhjal tehtud järeldustega rabama (loogikamõistatuse tüüpi “klassikalised” kriminullid mulle üldse ei meeldigi), aga natuke oleks ikka võinud põnevust kruttida ja uurimistööd näidata.
 
Lugedes tuli meelde kunagine webzine nimega “Steampunk Magazine”. Muidu tore ajakiri, aga just sealsete kirjanduslike katsetuste hulka, autoriks mõni innukas, rohkem õhustikust kui süžeest hooliv algaja, oleks see lugu sobinud nagu rusikas silmaauku. Kirjutatud on see tellimustööna antoloogia “Sideways [sic] in Crime” jaoks; mina leidsin selle mingist torrentist omaette failina, nii et ülejäänud kogumiku kvaliteedi kohta ei oska midagi öelda.
Teksti loeti inglise keeles