Ursula K. Le Guin
The Word for World Is Forest (1972)

The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles