Geoff Ryman
The Child Garden: A Low Comedy (1988)

The Child Garden on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil jõuti viirusliku biohäkkimisega niikaugele, et uus viirusravi pidi hävitama igasuguse vähihaiguse. Seda see tegigi, kuid kõrvalnähuna lühendas see eluiga rohkem kui poole võrra (inimesed hakkasid vanadusse surema 30, maksimaalselt 35-aastaselt). Kui seda märgati, oli viirusravi jõudnud juba nakatada terve inimkonna.
 
Sellele vapustusele järgnenud maailmarevolutsioon pühkis minema senise elukorralduse ja asendas selle teatud bio-kommunismiga. Olude sunnil ja viirusliku biohäkkimise abil tuubitakse inimesed juba imikueast alates infot täis, kümneaastaselt on nad nii valmis kooli lõpetama ja tööle minema. Haldust ja majanduskorraldust suunab Konsensus, ülemaailmse ulatusega bio-grupimõistus.
 
Loo tegevus leiab aset umbes sada aastat hiljem. Peategelaseks on Milena, Tšehhist pärit tüdruk, kes on terve elu olnud viirushäkkimisele suures osas resistentne ja seetõttu elab natuke nagu ühiskonna äärealal (hetkel töötab ta näitlejana Londonis). Juhuslikult armub ta Rolfasse, tüdrukusse jääkarusarnaseks geenimuundatud inimliigist, mille käputäis liikmeid asub üldse väljaspool Konsensust.
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe kõige väsitavama lugemiskogemusega sel aastal. Mis on iseenesest huvitav, sest loetu puhul ei olnud tegemist otseselt halva või küündimatu teosega. Näiteks maailmaehituses oli kindlasti palju toredat. Samuti oli Milena täitsa huvitav peategelane ning seda ei seganud väga isegi asi, et ta olemuslikult kogu aeg maailma ja enda peale vihane oli.
 
Muidugi ei olnud abiks asjaolu, et loos ei toimunud suurt midagi. Sisuliselt saab kohe alguses teada, et Rolfa on kirjutanud geniaalse ooperi (Dante "Jumaliku komöödia" põhjal) ning Milena tahab selle lavastada. Ja see ongi kõik. Lavastamise osas ei teki mingeid põhimõttelisi probleeme, ainult tehnilisi. Isegi Konsensus on igati abiks (see veider bio-kommunism ei ole düstoopia, lihtsalt omamoodi süsteem).
 
Otseselt ei peagi raamatutes midagi toimuma. Maureen F. McHugh' teos "China Mountain Zhang" (mis mulle meeldis) on heaks võrdluseks: samuti sotsialistlik/kommunistlik tulevikuühiskond; samuti tavaline süsteem, mitte düstoopia; samuti lihtsad episoodid tegelaste elust, ilma millegi eriliseta. Kuid Rymani teos on sellega võrreldes nagu seest õõnes, ilma igasuguse sisuta.
 
Ning olgugi, et Ryman kirjutada oskab ja tema keelekasutus on üsna ilus, ei piisa sellest. Mahtu on selleks siin lihtsalt liiga palju. Mingil hetkel kuskil 200 ja 300 lehekülje vahel saab sellest üks lõputu abstraktne pannoo, mis on küll hästi tehtud, kuid mille detaile ei jõua enam mitte mingil viisil jälgida. Selle kõrval edasi kõndimine toob lihtsalt une peale.
 
Üksikud välgatused (nagu see, kui Milena peab teiste kuueaastastega tunnis Derrida ja Platoni üle väitlema) näitavad aga isegi mulle, et selles kirjanikus on midagi. Selle tõttu ei saa teost ka täiesti maha kanda, aga oma hoiatussildi jätaksin ma sellele siiski külge.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles