Frederik Pohl
Man Plus (1976)

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.
 
Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.
 
Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).
 
Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.
 
Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.
 
Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles