Roland Tõnisson
Sinine udu (2021)

Roland Tõnissoni omakirjastuslikus jutukogus "Tuuleväljad II" sisladub 5 ulmelist juttu, millest koguni 4 on ajarännu-teemalised. "Sinine udu" on neist ilmselt kõige sümpaatsem.
 
Aasta 1976. Kaks noormeest ja kaks noort naist sõidavad Volgogradist välja piknikut pidama. Jõele, mille kaldal süüakse juuakse, laskub tihe udu. Selle seest koostab korraga lahingukära ja pärast seda appihüüdeid. Mehed lähevad vaatama, aga tagasi tuleb ainult üks - Vasja jääb kadunuks, haihtudes nagu õhku. Laipa leita, mitte midagi.
 
Järgmine episood on aastast 1992. NSV Liit on lagunenud, Eestis peetakse parlamendivalimisi. Kuusteist aastat kadunud Vasja saabub tagasi. Ta pole vananenud ja on olnud enda teada ära ainult ühe öö. Oma jutu järgi sattus ta Venemaa kodusõtta, valgete kätte vangi. Lugu on uskumatu, aga paremat eiole. Vassilil ei ole uues ühiskonnas n idagi teha, sest tema pruut elab uue mehega USAs ja kommunismi, millesse ta uskus, ei ole enam. Ta läheb tagasi jõe äärde, et ehk tuleb udu uuesti. Udu tuleb...
 
Erilist innovatiivsust ega muud säravat selles loos ei ole, ent ometigi sunnib mingi nukker miljöö selle jutu positiivsema poole peale liigitama. See on Tõnissoni ulmejuttudest ka kõige tõsisem ja kõige žanrilikum, kus valdavalt on hoidutud koomikast. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles