Rait Piir
Pilvelinna bluus (2017)

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

 

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

Teksti loeti eesti keeles