Rait Piir
Hinged mõõgateral (2021)

 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles