J. H. Rosny aîné
Les Xipehuz (1887)

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles