Kristjan Sander
Ümberistumine (2003)

Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles