Meelis Kraft
Saared (2020)

Alustame kõige tähtsamast: see on suurepärane kogumik, võibolla tugevaim esikkogu Eesti ulme ajaloos ja ilmselt ka mingisugune verstapost. Minu huviorbiiti sattus kirjanik looga "Apollo 18" kogumikus "Täheaeg 18". Toona ei osanud ma muidugi oodata, et vähem kui kaks aastat hiljem saab lugeda tervet raamatutäit sama või parema kvaliteediga jutte. Aga näe sai!
 
"Vau!" oli mõte, mis mind käesolevat kogumikku lugedes pea iga loo juures valdas. See ei olnud niisugune "vau", mida ma toolilt püsti hüpates eksklameerinuks, kuulutades, et ma suren ära, kui ma kogumikku ühe jutiga läbi lugeda ei saa. Pigem oli see "vau" säärane, mida sa omaette õhtutunnil vaikse respektiga habemesse pobised, kui oled avastanud, et meil avaldatakse nii väljapeetud stiiliga, ilusa keelekasutusega, mõjusa atmosfääriga ning põnevalt välja mõeldud jutte, mida sa soovid, et oleksid ise kirjutanud.
 
Ma ei hakka neid jutte ükshaaval läbi töötama, sest ausõna, need meeldisid mulle kõik. Juba esimene tõmbas mind kaasa oma seguga müstikast, ulmest ja etnoõudusest ning ülejäänud lood jätkavad rohkem või vähem samal lainel nende kolme samba vahel laveerides, olles ometi igaüks isemoodi ning käsitledes täiesti erinevaid teemasid. Ükski lugu pole ääretult originaalne ega omasuguste seas parim, aga igaühes on mingi äge mõte või nüke või stiilimoment, mis meelde jääb. Ja et oleks selge: iga hinna eest ei tule originaalsust punnitada, vaid kirjutada seda, mis hästi välja tuleb.
 
Kui kõik see kõlas nagu glorifitseeritud keskpärasuse kirjeldus, siis olgu - sellisel juhul on keskmine väga kõrge tase, mille üle võib ainult uhkust tunda.
 
Jõudu autorile järgmisteks kirjutusteks!
Teksti loeti eesti keeles