H. G. Wells
Pimedate maal ja teisi jutte (1929)

Klassikaline filoloog Ervin Roos on ilmselt tänini inimene, kes eesti keelde vahendanud kõige enam Wellsi lühiproosat: tema tõlkes on ilmunud kaks jutukogu (kuigi teises on vaid kaks juttu) – "Pimedate maal ja teisi jutte" (1929) ning "Mees, kes võis teha imet" (1930). Kokku niisiis 12 lugu.
 
Ainus paha lugu kogu selle asja juures peitub tõigas, et need tõlked on peaaegu loetamatud. Ja ma ei taha öelda, et need oleksid tingimata oskusetud, ei (seda on natuke keeruline ka nii pika aja tagant hinnata). Pigem liiga eksperimentaalsed. Roos on tõenäoliselt viibinud Johannes Aaviku keeleuuenduslike ideede mõju all, tekst kubiseb igatsugu neologismidest ja uudiskeelenditest, mis väga sageli teevad selle mõistmise raskeks ning kipuvad rikkuma lugemiselamust. Võtkem järgmine analoogia: tõlge peaks ideaalis olema nagu meisterlikult lihvitud lääts, mille läbi originaali uurides ei kaota lugeja peaaegu midagi, võib isegi natuke võita, kui mõni autori vääratus läbi pisut moonutava klaasi vaadates oma tähtsuse kaotab. Roosi tõlge meenutab aga kergelt võidunud pitskardinat, selle tagant ei ole pahatihti Wellsi hästi näha.
 
Konkreetse kogumiku, "Pimedate maal ja teisi jutte", on kirjanik nähtavasti ise koostanud – nii väidab raamatu meeldivalt põhjalikus eessõnas tõlkija – ja seda tõenäoliselt kirjastuse Tauchnitz tarvis, mis tegeles inglise kirjanduse olulisemate teoste esmaavaldamisega originaalkeeles Saksamaal, misjuures kirjastus levitas nende avaldamisõiguseid Euroopas. Samal viisil omandas ilmselt õiguse jutukogu tõlke avaldamiseks ka Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, kus "Pimedate maal" ilmus.
 
Mis puutub lugude valikusse, siis see on minu meelest maitsekas ja eelkõige mitmekesine. Esindatud on nii tõsine teadusulme ("Maa soomuslaevad"), eelajaloolised nägemused ("Kunnatu rahvas"), impressionism ("Ilus ülikond"), võluv fantaasia ("Uks müüris") kui ka humoorikad lood ("Mu esimene lennuk"). Viimased kaks kategooriat ongi kõige tugevamad ja eriti jääb kõlama Wellsi anne humoristina. Vaatamata tervenisti BAAS-i sisestatud sisukorrale ei ole sedapuhku kindlasti fookuses ulmelisus, mitmel lool pole sellega üieti miskit pistmist. Tõlkija teeb millegipärast maha kahte piibliainelist ja minu alandliku arvamuse kohaselt ütlemata tabavat-muhedat jutukest ("Lugu viimispäeva pasunast" & "Nägemus viimispäeva kohtust") nimetades neid "Wells'i taolise suure kirjaniku kohta üsna äpardunuks pidada tulevat[eks] mõttemõlgutist[eks]". Mitme suurepärase loo puhul on ebaõnnestunud tõlkest kahju, aga tasub otsida üles varasemad-hilisemad tõlked ja umbes pooltel – kui mitte rohkematel – kogu lugudest need ka olemas on.
 
Kokkuvõtteks ei soovita ma kellelgi sedasinast raamatut, küll aga Wellsi lühijutte üldiselt. Küllap ei valmista raskuseid nende kättesaamine inglisekeelses originaalis, aga julgustuseks neile, kes eelistavad eesti keeles lugeda (kui lääts on hea) tuleb öelda, et tõlkeid on omajagu ja paha ei tee ka raamatutest kaugemale vaatamine, päris mitmeid on ilmunud ennesõjaaegses perioodikas.
Teksti loeti eesti keeles