Richard Matheson
The Shrinking Man (1956)

The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles