Arvi Nikkarev
Aphra (2005)

Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles