Brian Aldiss
Helliconia (1996)

Helliconia on kogumik kolmest tohutu haardega maailmaloome-ulmeloost (Helliconia Spring, Summer ja Winter). Tegevus toimub planeedil Helliconia, mille tingimused teeb eriliseks tema paiknemine kaksiktähesüsteemis. Nimelt on Helliconia põhitäheks nõrk Batalix, mille ümber teeb planeet tiiru umbes aastaga. Lisaks aga on need mõlemad võimsa tähe Freyr mõjuvallas, mille ümber teeb süsteem tiiru kahe ja poole tuhande aastaga. Nõnda kõigub planeedi kõige soojem piirkond selle aja jooksul subarktilise ja troopilise kliima vahel.
 
Sellisel tsüklilisusel on tohutu mõju Helliconia loodusele, aga ka tsivilisatsioonidele. Kohalik valitsev liik on täielikult inimeste sarnane (edaspidi võibki neid julgelt inimesteks nimetada) ning selle erinevad arenguetapid on paralleelsed inimkultuuridega, kuid lugu vihjab, et iga kahe ja poole tuhande aasta tagant saabuv jääaeg pühib kõik vahepealsed saavutused minema. Iga kultuur kas hukkub või regresseerub selle käigus ning vähesed kliima soojenemise ära oodata jõudnud inimesed peavad otsast peale alustama.
 
Lisaks inimestele on aga Helliconial veel üks mõistuslik liik. Fagoriteks kutsutud olendid on hiiglaskasvu, karvased ja sarvilised ning meenutavad faune või saatüreid. Sarnaselt mainituile on nad metsikud kütid ning paikne elu ja kultuur neid ei huvita. Lugu toob mingil hetkel ka välja, et fagorid on liigina inimestest mõõtmatult iidsemad ning inimesed tekkisid alles, kui hiigeltäht Freyr varem maailmaruumis hulkunud Batalixi ja sellega koos ka Helliconia kinni püüdis. Fagorid kutsuvad inimesi seetõttu "Freyri poegadeks".
 
Esimeses loos (Spring) on Helliconia parasjagu teel kõige sügavamast külmaperioodist kevade poole. Lumises maailmas on jäme ots fagorite käes ja vähesed inimasutused on arengus kuskil kivi- ja pronksiaja taseme vahel. Lugu ise toimub Oldorando nimelises asunduses, kus toimub võimuvõitlus poliitika ja religiooni vahel (koos paralleelse soorollide kõrvalteemaga), samal ajal kui lähedalasuv fagorite hord valmistub suurpealetungiks, et võimalikult palju inimasutusi enne kevadet hävitada...
 
Teises loos (Summer) on Helliconia umbes viissada aastat hiljem soojaperioodi kõrgpunktis. Oldorando on suure keskaegse Egiptuse-Bütsantsi-Ottomani tüüpi impeeriumi kese, kuid seda kimbutavad äärealade nooremad kuningriigid, kes on juba leiutanud algelised tulirelvad. Inimelanikkond on tohutult kasvanud ning palavuses loiuks ja tuimaks jäänud fagorid on suuremalt jaolt orjade ja pudulojuste rollis. Keskseks konfliktiks on impeeriumisisene võitlus võimuka kuid ebapopulaarse kuninga ja rahva armastatud kuninganna vahel...
 
Kolmandas loos (Winter) on taas möödunud umbes viissada aastat ning Helliconia liigub tagasi külmaperioodi poole. Eelmise loo noored põhjapoolsed kuningriigid on kasvanud 17. sajandi Euroopa tüüpi võimukeskuseks, mis on vana impeeriumi haarde sõjaliselt purustanud. Jahenev kliima aga hirmutab võimukandjaid ning nende valitsus muutub järjest despootlikumaks. Siin on peategelaseks endine sõdur Luterin, kes püüab repressioonide ja reetmiste kiuste lahinguväljalt tagasi koju jõuda...
 
Juhul, kui see kõik kõlas põnevalt ja lugema kutsuvalt, siis tahaks alustuseks kiiresti huviliste indu jahutada. Maailmaloome on nendes teostes küll suurepärane, aga praktiliselt kõik, mis puutub reaalsesse tegevusse, on selle kõrval igav. Eriti just esimeses ja teises osas käib lugeja eest läbi suhteliselt lame mass tegelasi, kelle hulgast ei tõuse esile kedagi, kelle eesmärkide või püüdluste osas huvi tekiks. Selles osas peab kiitma kolmandat osa, mis on just selge peategelase olemasolu tõttu eelmistest peajagu üle.
 
Ma saan aru, et konkreetsete inimeste asemel ongi siin peategelaseks Helliconia ise ning tsivilisatsioonide tõus ja langus loodusjõudude mängukannina. Kuid sellel juhul on enamus tekstist mõttetult raisatud ning parem oleks olnud kirjutada midagi Olaf Stapledoni teoste sarnast, kus üksikisikutele ja tegevusele ei antagi ajaloo uskumatu suurusega hoovuste kõrval eetriaega. Teisest küljest taas on täiesti võimalik kirjutada lugu, mis oleks nii seda kui teist - ja antud jutustuse kolmas osa saab sellega ka praktiliselt hakkama.
 
Lisaks käis parajalt närvidele tobe kõrvalliin, kus Maa inimesed olid Helliconiale tehiskaaslase ehitanud ja sealt oma koduplaneedile eksootilisi tõsielu-televisioonisaateid edastasid. Suurema loo kõrval oli see element absoluutselt ebavajalik. Jah, tehiskaaslase meeskonna allakäik ja häving on variatsioon samal teemal, mis Helliconia suurem lugu, aga absoluutselt kõik selle mõtte teostuse juures mõjus nii segavalt, et selle raamatutest õigel ajal välja toimetamine oleks ka kõige muu samaks jäämisel kõvasti plusspunkte andnud.
 
Selleks, et negatiivsust tasandada, pean ma lõpuks aga jälle kiitma maailmaloomet. Meelde jäävad inimeste ja fagorite surmavaen (ning varjatud bioloogiline sümbioos), inimesi kliima uskumatute variatsioonidega sobivaks muundavad eluliselt vajalikud haigused (kondipalavik ja rasvasurm) ning Helliconia eluslooduse veidrused, nagu surmasünd. Võimastele ideedele lisaks on kolmandas osas olemas isegi reaalselt loetav lugu. Kuid kui need raamatud ei oleks olnud ühtede kaante vahele pandud, ei oleks ma kunagi esimesest osast edasi lugenud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles