Siim Veskimees
Kolmas tähevärav (2018)

Kuna olemine on endal natuke tõbine siis mõtlesin, et äkki loeks midagi lihtsamat. Sest enda jaoks on Veskimehe looming umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action. No ei lähe sealt otsima sügavat sisu ja tihket dialoogi. Ei, lähed vaatama Sylvesteri musklit ja Arnoldi suunurgas tolknevat sigarit. Higi- ja püssirohuhais ning lihtsad onlinerid on ainult boonuseks. 
 

Kui olin raamatut natuke aega lugenud siis tekkis kahtlus, et kas äkki…? Tegin natuke taustauuringut ning raamat ongi tõesti omamoodi fanfiction filmi-sarja “Stargate” teemadel. Kuna ma ise pole neid näinud siis enda jaoks oli mingi taust puudu. Samas kui lugeda netist raamatu arvustusi siis äkki on isegi parem puhta lehena läheneda.
 

Tuleb nentida, et nimede pillerkaar kiskus vahepeal silme eest kirjuks, mingist hetkest alates loobusin kõrvalliinide jälgimisest ja jälgisin stoorit. Mis seal salata, eks Veskimehel kipuvad karakterid kokku sulama, seega ei tunne end ka pahasti. Aga ühel hetkel loobisin ka stoorist sest see kiskus kokku äärmiselt absurdseks kõik. Sest...
 

...vägisi tundub, et antud raamatuga paneb autor lugeja tõsiselt proovile. Esiteks on seekord puudu kõik, mis muidu enda jaoks Veskimehe teeb huvitavaks - huvitavalt kirjapandud maailm + madin. Enamus raamatust on tinane dialoog, kus selgitatakse kogu Inimkonna Föderatsiooni maailma. Umbes nagu Martini “Jää ja tule laulu” õukonnaelu ainult et igav ja nüri. Ning inimesed ei räägi päriselus niimoodi! Hea küll, osad tegelased ei ole otseselt ka tavalised inimesed aga siiski…

 

Kusjuures oleks siis raamat läbivalt sedasorti stiilis machopornokas - siis oleks vähemalt asi paigas. Aga see peaks olema ulme, läbimõeldud ja põhjalikult komponeeritud tulevikumaailm kus tegeletakse tõsiste teemadega. 
 

Kui ma ei eksi siis Veskimees on ise ka ütelnud, et ta ei kirjuta tingimata nii, et ta loomingut armastataks. Noh, eks “naised saunas rääkisid” juttudes on teinekord ka oma tõetera. Antud juhul kahtlustan, et autor peab lugeja üle peenikest nalja kuna see raamat on lausa õpikunäide sellest, kuidas ei tohi kirjutada.
 

Nagu panete tähele siis ma pole kirjutanud silpigi raamatu sisust. Ei kirjuta ka sest kuigi nii mõnigi idee on huvitav siis teostus likvideerib enda silmis kogu hea kavatsuse. Mis on selles mõttes huvitav, et neli aastat varem ilmunud “Haldjaradade ahvatlus” mulle täitsa meeldis. Aga tundub, et Inimkonna Föderatsiooni maailm pole… noh, mitte just kõige paremini õnnestunud.

Teksti loeti eesti keeles