Clifford D. Simak
A Choice of Gods (1971)

Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles