Meelis Looveer
Kelle kehas (2019)

„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles