Maniakkide Tänav
Ärge avage kirste (2019)

Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles