Paavo Helde
Uluru (2019)

Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles