H. G. Wells
The First Men in the Moon (1901)

Juba käes on lahe hoida esimese Eesti riigi aegset isendit. Keerad lehti ja mõtled, et 90 aastat tagasi on mingid inimesed selle raamatuga vaeva näinud. Tollal oli ju raamatu loomine (köitmine, trükkimine, lõikamine ja muu selline füüsiline pool) hoopis teistsugune. Mitmed käed on selle raamatu nimel tööd teinud.

Taustaks - raamat ilmus esimest korda aastatel 1900-1901 inglise ajakirjas The Strand Magazine. Seal ilmus nii lühijutte kui igasuguseid üldisemaid artikleid, muudest autoritest saab välja tuua näiteks sir Arthur Conan Doyle (Sherlock Holmesi lühijutud), Agatha Christie, Rudyard Kipling ja Georges Simenon.

Inglismaal leiutab mees nimega Cavor aine nimega kavoriit. Kavoriit neutraliseerib gravitatsiooni seega ehitab leiutaja koos sõber Bedfordiga kerakujulise masina, millega siis võetakse ette reis Kuu peale. Kuu peal on atmosfäär inimesele sobiv, on mitmeid taimi ning muuhulgas elavad seal seleniidid, umbes inimsuurused... no ütleme, et putukad, täpsemalt sipelgad. Esmakontakt nendega on kehvavõitu, inimesed võetakse vangi. Neil õnnestub küll põgeneda, mingil hetkel mehed lähevad teineteisest lahku ning Bedfordil õnnestub maa peale tagasi pääseda. Raamatu tagumises pooles selgub, et Cavor jäi ka siiski ellu, Kuult Maa suunas saadetud teated kirjeldavadki paremini seleniitide elu-olu.

Kui vaadata sisu tehniliselt poolelt siis praeguseks teame me märksa paremini, mis toimub kuu peal, samuti on tehnika meeletult edasi arenenud. Seega tänapäevaste teadmiste juures on gravitatsiooni varjestamine ja muu tehniline pool... noh, ütleme, et paremini läbi uuritud ja selgemad. Aga tollal oligi see raamat üks paljudest teooriatest, täpsema info saamiseni läks veel aega.

Tõlge ja keelekasutus on hoopis midagi muud kui tänapäeval. Mõned ägedad näited:

"Ma tulin voodist välja ja kõndisin ümberringi. Ma istusin aknale ja vaatasin ainiti maailmaruumi mõõtmatusse. Tähtede vahel on tühjus, mõõtmatu pimedus! Ma katsusin meele tuletada katkendilisi teadmisi astronoomiast, mis olin omandanud oma ebaregulaarse lugemisega, kuid see oli kõik liiga udune, et et anda vähimatki ettekujutust asjadest, mis meid võisid oodata. Lõpuks läksin ma tagasi voodi ja saavutasin mõned silmapilgud und - õigem mõned silmapilgud painajalikku poolund, mille kestusel ma kukkusin ja kukkusin alatasa ilmaruumi põhjatusse."
(lk 62)

"Ma ei karjatanud ega teinud ehmunud liigutusi, kuid siiski valdas mind hirm, Oli kui oleks mind mingi asi kinni hoidnud ja õhku tõstnud - mingi asi, millest ei teadnud mitte, mis see on. Lihtne käega klaasi külge puudutamine pani mind liikuma. Ma sain aru, mis oli juhtunud, kuid see ei takistanud mind hirmu tundmast. Me olime ära lõigatud kõigest väljaspoolsest külgetõmbetungist, ainult teotses meie kera sees olevate asjade eneste külgetõmbe tung. Järelikult, kõik asjad, mis ei olnud kinnitatud klaasi külge, kukkusid - meie massi kergust arvesse võttes - aegapidi meie oma väikese maailma raskuskeskpunkti poole, mis näis olevat kusagil kera tsentrumi lähiduses, kuid ennem minule ligemal kui Cavor'ile, minu suurema raskuse tõttu"
(lk 71)

""Üsna pea," ütlesin mina, "on need taimed sama kõrged kui meie. Oletage, oletage lõpuks - on see kindel? Kuidas teate teie, et see aine on õhk? Ta võib olla lämmastik - ta võib olla isegi süsihapu gaas.""
(lk 105)

Äärmiselt äge raamat, mis on mõnes mõttes küll praeguseks vananenud aga eriti just ajaloolise märgina on ta kuldaväärt. Endal on jube hea meel, et ta avastasin, seda enam, et Wells meeldib endale juba ammust ajast. Veel nädal tagasi ei teadnudki, et selline raamat on eesti keeles ilmunud - taaskord oli siinsamas FB's Ulmeturg see koht, mis maailma avardas.
Teksti loeti eesti keeles