Jack McDevitt
Omega (2003)

Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles