Stephen King
The Shining (1977)

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles