Herbert Gorman
The Place Called Dagon (1927)

Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles