Riho Välk
Ainult unenäos (2019)

Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.
Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub.
Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku.
Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal?
Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles