Cixin Liu
Liulang diqiu (2000)

Mõtlesin terve päeva, kuidas antud loole reageerida. Jutus oleks justkui kaks täiesti erinevat külge, millest teine lööb suure ja märja läraka kogu eelnevale pitseriks.
 
Ühest küljest on meil lugu, mis on väga tehnotiine ja tihkelt kirja pandud, ulmet pritsib akendest ja ustest, kogu tegevustik peategelase silmade läbi on loogiliselt üles ehitatud ja peategelase kogemuste ja mälestuste abil saame tervikliku pildi kogu olemasolevast. Terve tulevikuühiskond on üles ehitatud väga "hiinalikult", kus laste saamine on rangelt kontrollitud protsess ning inimesed selles ühiskonnas ei ole olulised ega väärtuslikud. Oluline ja väärtuslik on vaid ühiskond ja inimkond laiemana, samas üksikisik selles kompotis jääb vaid statistiliseks numbriks. Ning 400 aasta jooksul, mis on eelnenud peategelase kirjeldatud ajale, on inimkond minetanud emotsionaalsete sidemete loomise võimalikkuse üksikisikute vahel.
 
Teisest küljest aga lülitub aja möödudes ning Maa üha enam ja enam kaugenemisel Päikesest sisse mingi sõnuseletamatu emotsionaalsuse virr-varr, mis kulmineerub eksistentsiaalse hirmu formuleerimisega ülestõusu näol. Nii viibki peategelane meid sündmuste keskele, kus kirjeldab inimkonna "tänu" nendele, kes terve oma elu pühendasid inimkonna päästmisele - häbistamine ja avalik hukkamine öö pimeduse all.
 
5000 inimkonna päästjat, kosmose külmusesse hukkama viidud, vaatlemas igaveses unes meie Päikese viimast hingetõmmet. Ja sellise mälestusega ja sellise väärtusega eksisteerib inimkond edasi.
Teksti loeti inglise keeles