China Mieville
Perdido Street Station (2000)

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles