Andrus Kivirähk
Puulased ja tohtlased (2018)

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles