Lois McMaster Bujold
Gentleman Jole and the Red Queen (2016)

Viimasest Vorkosigani-saaga lugemisest oli nii paljukest aega möödas, et otsustasin riskida selle romaani lugema hakkamisega. Ebamäärane sisututvustus ja tasuta näidise kümmekond lehekülge ei suutnud piisavalt ära heidutada.
 
Lugu siis sellest, kuidas Cordelia Naismith Vorkosigan peab aastakümnete eest avastatud Sergyari planeedil Barrayari impeeriumi asevalitseja ametit, peab selle kõrvalt toime tulema abikaasa Aral Vorkosigani surmaga ning kuidagi oma elus uue sihi leidma. Samade probleemidega (küll teises ametis) peab toime tulema admiral Oliver Jole. (Romaani pealkirjas on viide kohalike poolt mõlema suhtes kasutusel olevatele hüüdnimedele: härrasmees Jole ja Punane Kuninganna.) Raamatu teises pooles laekub sündmuspaigale ka Miles oma perega, mitte et see kuidagi loole tempot või mingit olulist seikluslikkust (põnevust) lisaks.
 
Ausaltöeldes ma ei teagi, kuidas seda teksti iseloomustada. Ilmselt oli Bujoldil mingi äraspidine vajadus Cordelia saatusest kirjutada. Tahtmine kirjutada vanast naisest, kes tegelikult on veel elujõuline, sest noh - beetalaste jaoks on 76 ikkagi veel suht-koht parim iga... Mingi lugu siin tõesti on. 
 
Hoiatus neile, kes on parasjagu kuskil Relvavendade ja Peeglitantsu kandis, Vorkosigani saaga laineharjal, keset tõelist aktsiooni ja möllu. Siin raamatus pole MITTE MIDAGI SELLIST! Mingis mõttes on see nagu vaikne, piinlik peer pärast suurepärast õhtusööki. Olgu - siin kamaluga seda nö päris kirjanduse materjali, tundeid, mõtisklusi, meenutusi, olmet ja veelkord olmet. Aeg-ajalt nagu tuleb näpuotsaga veidi ksenobioloogiat sisse, kuid seda ei saa isegi vürtsiks või garneeringuks nimetada, sest loo seisukohast pole sel peaaegu mitte mingit olulisust. 
 
Vägagi reaalselt tulid meelde sellised ebamugavad nähtused nagu "Lihtsalt Maria", "Vaprad ja ilusad", "Õnne 13" jmt. Seesinane on kõige ehedam seebiooper, mille esitlemine sellise maailma ja selliste tegelaste abil on minu isiklikul hinnangul Vorkosigani saaga fännidele näkku sülitamine. Kuigi nii Komarr, Winerfair Gifts kui Civil Campaign (ja tõsi - väga ääri-veeri ka Barrayar ja Shards of Honor) näitavad, et Bujoldil on kalduvust kirjutada kosmosesse viidud naistekaid, nagu Triinu Meres ühes oma arvustuses on tabavalt öelnud. 
 
Päris kõrvale ka ei tahtnud panna, sest ausalt öeldes oli kuskil veel poole peal lootust, et äkki midagi juhtub...? Ja lõpuks veidi hälbeline uudishimu, millega kogu see jant lõppeb. Mõne lehekülje kaupa hommikuse kohvi kõrvale tarbida polnudki väga hull. Aga teistele soovitada ei julge - igaüks lugegu omal vastutusel. Täiesti lootusetust hindest päästab asjaolu, et kirjutatud oli see hästi ja kui mitte muud, siis mingi teise nurga kogu saagas varem toimunule siit ikkagi leiab.
Teksti loeti inglise keeles