Heinrich Weinberg
Vaikust ja rahu (2018)

Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
 
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
 
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
 
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
 
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles