Johannes Kivipõld
Põrge (2018)

Paralleelmaailmad, ajaparadoksid, armastus ja üks rotisuurune troll. Debütant on võtnud ette üsna raskete ja keeruliste teemade kompleksi, millest pole päriselt jagu saanud. Aga isegi kogenud autoritele oleks need tõsised pähklid. Fantaasiaküllasust tunnustan, aga mõned puudused jäävad teistest rohkem silma: 1) mingist hetkest läheb üksikasjalikum sündmuste kirjeldus lünklikeks hüpeteks, kus ühe lause või mõne lõiguga lennatakse aasta või muu ajaühiku võrra edasi. Romaani esimene neljandik või kolmandik on paljulubav ja põnev, siis hakkab kuidagi ära vajuma, läheb n-ö virvarriks 2) tegelaste nimede (Mihkel, Viive, Aadi) järgi võiks sündmused kulgeda Eestis (ühtegi kohanime ei ole), aga mina seda Eestit ära ei tunne: jõhkrad, tapjainstinktiga politseinikud jne. Justkui oleks see n-ö algne paralleeluniversum siiski juba mingi muu "parakas" (nagu neid romaanis nimetatakse), mitte see, kus me elame. Mulle näib, et autor on suhteliselt õrnas eas ega ole veel väga kursis ühiskondlike, äriliste, sotsiaalsete ja muude toimehhanismidega või siis suhtub neisse ükskõikselt. 3) keeruliste ja peaaegu lahendamatuna näivate tehniliste probleemidega saavad eriharidust mitteomavad noored inimesed üsna mängeldes hakkama (nende "peegeldite" ja "majakate" valmistamine), kaasates selleks - jällegi mängeldes - ülikooli taustaga teadlasi.
 
Aga soovitan huvilistel "Põrkega" ikkagi tutvuda, tegu on põhimõtteliselt siiski žanriteosega, mitte mingi piiripealse häguga, mida tõsised fännid ei näi üleüldse armastavat. Mainin veel, et "Põrge" paistab küll olevat omakirjastuslik raamat, ent pakun, et nii mõnigi kirjastus oleks olnud seda nõus avaldama küll.
Teksti loeti eesti keeles