Indrek Hargla
Suvitusromaan (2013)

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib. 
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles