Lois McMaster Bujold
Barrayar (1991)

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles