Anni Pea
Lockets (2017)

Anni Pea jutustust "Ripatsid" lugema hakates ei tulnud esialgu selle peale, et tegu võiks olla tõlkelooga.
 
Aga juba esimestest lehekülgedest peale hakkasin mõtlema, et see pole mitte ainult halb kirjandus, vaid just nagu ka halb tõlge. Igalt poolt kumab läbi, nagu oleks autor nii sügavalt sees inglise keeleruumis, et see mõjub eesti keelele masendavalt. Pidevalt on sees üleliigne "oma", mis tuleb ingliskeelsete sõnade my, his, her ja their parasiittõlkest eesti keelde. Näiteks "Ta tõmbas oma sõrmedega juustest läbi" või "Ta suunas oma pilgu maha". Oeh, no kelle sõrmedega siis veel või kelle pilgu? Kiillause ajavormid on inglispärased, näiteks: "Ma üritasin piiluda, olles kindel, et kõik on nii, nagu peab." Ilmselt peaks korrektne lause olema "Ma üritasin piiluda, tahtes kindel olla, et kõik on nii, nagu peab." Võõras keel läbi igalt poolt, lihtne on teha sõna-sõnalist tagasitõlget inglise keelde.
 
Veel mõned näited: ""Tee see lahti," käskisin ma, kuida ta raputas oma pead, öeldes ei." ja "Risk, et politsei mu kinni peab, oli mu probleemidest väikseim." Ja kuidas suhtuda sellisesse lausesse - "Kui ma ukseni jooksin ja seda avada püüdsin, leidsin, et see oli lukustamata."? Kas juba jooksmise ajal leidis peategelane, et see oli lukustamata? Võib-olla leidis ta selle siiski siis, kui oli ukse juurde jõudnud? Ebaloomulik keel võimendab loo sisulisi puudusi ja häirib väga.
 
Süžeest. Mees on kinkinud oma abikaasale mitu ripatsit, mida on palunud avada alles siis, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ripatsites on kirjad ja lingid videoläkitustele, kus mees annab naisele hingejõudu ja kinnitab, kui väga teda armastab. Mees hukkub autoõnnetuses, aga tema hing jääb kahe maailma vahele aistiva teadvusena hõljuma. Kohati õnnestub hingel endast naisele ka teada anda (unenägude kaudu peamielt), samuti tajub teda tema koer. Hing viibib oma pere läheduses, jälgib nende tegemisi ja meenutab olnud aegu.
 
Raamatu lõpus on järelsõna, kus saame teada autorist ja raamatu sünniloost. Veel rohkem saame asjadest teada aga 12. augusti Lääne Elu online-artiklist, mis on algaja autori ja tema loomingu käsitlemise kontekstis üsna pikk ja väga informatiivne. Saame teada, et 27-aastase autori õpitud eriala on kokandus, ent töötab keevitajana. Tema ema ja üks õde on samuti keevitajad, isa tuletõrjuja. Eestikeelset kirjandust on tal kodus null eksemplari. "„Inglise keel meeldib mulle meeletult. Ta on nii väljendusrikas. Ma ei oska seda seletadagi. Igaüks kirjutab selles keeles, mis talle meeldib. Maailmas tuntud lugusid loen originaalis. Oma lugusid saan ingliskeelsete lugejatega, keda on ju palju rohkem,” ütleb ta. Oma lood on Anni üles pannud Wattpadi ja seal tekkis tema vastu huvi ühel Kanada kirjastusel. "Ripatseid" oli Wattpadis augusti esimese poole seisuga lugenud üle 3000 inimese. Paberväljannet oli siis trükitud 60 eksemplari, millest poole oli kirjanik maha müünud ja teine pool pidi Apollosse müüki minema.
 
Autor ise ütleb, et "Ripatsid" meeldivad neile, kellele meeldivad imalad armastuslood. Küllap see nii ongi. Jutustuses on kõvasti tundlemist tunde enda ümber, õhkamist ja heldimist eeldavaid situatsioone. Talle on öeldud, et juba esimestel lehekülgedel hakkavad pisarad jooksma.
 
Kui autor leiab, et mõni järgminegi lugu väärib eestindamist, võiks kaaluda Tiina asemel mõnda teist tõlkijat või lasta toimetamine ja korrektuur ära teha mitte Teksti- ja Tõlkebürool Välek, vaid kellelgi teisel, sest keeleprobleemid torkavad valusalt silma (mõned tüpograafilised asjad ka, näiteks mõnel leheküljel ei ole tekst veerust veeruni, vaid joondatud ainult vasakule). Eesti kirjanike eestikeelse loomingu lugemine aitaks ka kindlasti edasi.
 
Registreerisin selle teose siin lühiromaanina, aga ridade hõre paigutus ja tähtede suurus ei luba päris kindel olla (vormiliselt jätkub teksti 75 leheküljele). Aga vähemalt sain ka ilma prillideta lugeda...
Teksti loeti eesti keeles