Dennis Wheatley
The Ka of Gifford Hillary (1956)

Tore on lugeda raamatut, mille esikaanel on pentagramm - üks nurk suunatud alla, soku näokujutis (Baphomet) keskel. Üldse annab meeldiva eelhäälestuse Dennis Wheatley nimi raamatukaanel. Mis siis, et konkreetses raamatus ei ole juttu satanismist ja ka Black Magic Story reklaamlausena ei ole päris täpne.
 
Wheatley on suurepärane jutustaja ja fabuleerija, kuid seekord paneb ta romaani alguses lugeja ette kari, mille ületamine nõuab teatavat tahtejõudu. Selleks kariks on pikk analüüs Suurbritannia relvajõudude arenguvajadusest olukorras, kus Nõukogude Liit on tuumarelvade omanik, aga vana hea Inglismaa kulutab ikka veel raha kolme traditsioonilise väeliigi - jalaväe, lennuväe ja mereväe varustamiseks. Gifford Hillary on keskealine erusõjaväelane, laevatehase oluline aktsionär, kes kutsutakse kaitseministri juurde salavestlusele. Minister üritab Hillaryt veenda laevatehase juhtkonnal patriootlikel kaalutlustel tagasi lükkama kahe allveelaeva riiklikku tellimust, mis kohe saabumas on. Tagamõtteks on suunata UK kaitsepoliitikat pigem õhuväe ja tuumarelvade arendamisele kui mereväele. Lugeja saab mutu pikka lehekülge analüüsi, mille puhul Wheatley on ilmselt kasutanud oma isiklikke teadmisi teenistusest Sõjaministeeriumis. Kui lugeja selle osa ära kannatab, läheb lihtsamaks.
 
"Päris" sündmused algavad aga sellega, et laevatehase heaks töötav insener-teadlane tapab Hillary oma leiutatud uue laseri tüüpi relvaga. Selle tagajärjel sureb küll peategelase keha, ent sellest eraldub tema teisik vaimumaailmas - Ka - mis ei liigu teispoolsusesse, vaid jääb siinpoolsusesse hängima. Mõrva motiiviks on mõrtsuka armulugu Hillary noore ja ilusa naisega, kes on aga mehe tapmisest šokis. Esialgu mängib naine küll tapjaga kaasa, ent tapab siis selle vihahoos, kirjutades oma surnud abikaasa käekirja imiteerides "hüvastijätukirja", milles too nagu tunnistaks, et tapja on tema, Hillary. Hillary vaim aga jälgib kõike järgnevat: mis tegelikult toimub, kuuleb, mida lähedased temast tegelikult arvavad, näeb oma matuseid, politsei juurdlust jne. Vaimul on võime liikuda läbi tahke mateeria, ent säilinud on teatavaid inimlikke omadusi - kõik tunded ja mõtted on nagu elaval inimesel, maailma näeb ta umbes 1m 80cm kõrguselt, kiiremat liikumist saab teha ikkagi ainult liiklusvahendite abil jne.
 
Põneva ja keerulise sündmuste käigu järel mõtleb Hillary vaimkeha naasta oma materiaalsesse vormi. Elusalt matmise kartuses on ta andnud testamendis korralduse säilitada surnukeha nädala jagu ilma matmata, puurida kirstu õhuaugud ja hoida kaane kergelt avatuna. Naasmine kehasse õnnestubki tal, ent ta ei suutnud ette mõelda, et hauakambris ootavast kirstust väljapääsemine võib osutauda siiski füüsiliselt raskeks, ja et n-ö surnust tõustes seisab ta vastakuti süüdistustega teise inimese tapmises.
 
Romaani viimane viiendik kirjeldabki väga kaashaaravalt Hillary pingutusi oma süütuse tõestamisel, arvestades sealjuures, et tuleb hoolikalt varjata kehavälise elu kogemust, mida ükski kohtunik ega politseinik ei usuks. Kuna Gifford Hillary on väga sümpaatne isik, siis just romaani lõpuosa pani kõige rohkem kaasa elama.
 
Niisiis: müstiline põnevik, mis võib pakkuda huvi ka krimižanri austajatele.
Teksti loeti inglise keeles