Kaisa-Liina Näär
Mina: kaitsja (2017)

Lugu kujutab endast nooruki päevikut, kellest pärast surma mingusugune taevane kaitseingel saab. Loo temaatika ja stiil meenutavad veidi Tael-Mikešini "Loojate mänge", ent Nääri jutt on kuidagi lapselikum.
Ühelt poolt võiks loole ju lihtsalt "3" panna ja nentida, et ilmselt pole ma vanuse ega soo poolest päris selle sihtgrupiks. Samas siin tekstis logisevad ikka nii paljud asjad...
Esiteks, eelmainitud sihtgrupi teema. Loo puhul on võimatu aru saada, kellele see täpselt suunatud on - täiskasvanutele, teismelistele, lastele? Täiskasvanute loo jaoks liiga lapsik, teismelistele mõeldud teksti jaoks ka nagu lapsik (vaevalt, et tiinekad väga lasteaialaste tegemistest lugeda tahavad), lasteloo jaoks liiga tõsiseid teemasid käsitlev ja sünge.
Teiseks - kohutavalt kaootiline stiil, autor kirjutab eri asjadest ja teemadest pidevalt segamini.
Kolmandaks - minategelasse puutuv. Tolle maine elutee lõppes 1970. aastate Eestis. Samas 1970. aastate ENSV-d kirjeldatud õhustik (narkoärikad, karnevalid, tätoveerimisputkad) küll ei meenuta. Queeni muusikat võis toona noorte hulgas isegi liikuda, kui keegi välismaa raadiojaamadest lindistama sattus... Lisaks on autor kasutanud vastassoost minategelast, kelle käitumine ja mõttemaailm ei meenuta mingitpidi meesterahva oma.
Ehk leiaks neid kummalisi asju sellest loost veel, kui väga detailidesse süveneda, aga seda ma teha ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles