Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)

Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).
Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.
Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.
Teksti loeti eesti keeles