Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)

Planeet Oregonil (mida asustavate kolonistide nimed kõlavad üsna Sahara-taguse Aafrika moodi, ehkki nende nahavärvi pole tekstis otseselt mainitud) käib verine kodusõda ja inimkaubitsejad veavad sealt kosmoselaevadega lapspagulasi orjanduslikule Stonehenge´i planeedile. Loo kangelasteks on kosmosejaama audiitorid, kes räpast äri tõkestada püüavad, ehkki kosmoses kehtivad seadused on pigem inimkaubitsejate poolel...
Lugu kuulub samasse maailma, mis enamik Weinbergi loomingust, ja ka romaanist "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" tuttavaid tegelasi võib loos kohata. Loo temaatika on praegusel hetkel üsna päevakajaline, samas tulevad selles sisse ka ulmelised momendid, nii et ei saa öelda, et kusagil Liibüa rannikuvetes toimuvad sündmused oleksid lihtsalt kosmilisse ruumi üle kantud.
Weinbergi looming hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja ka "Päästa meid kurjast" tundus põneva ning sümpaatse tekstina, mis väärib maksimumhinnet.
Teksti loeti eesti keeles