George R. R. Martin
A Knight of Seven Kingdoms (2015)

Kogumiku tõlke iseärasustest (millest osa on võrreldes "Jää ja tule laulu" eestikeelse tõlkega üsna silmatorkavad) on tõlkija eelmises arvustuses juba rääkinud.
"Seitsme kuningriigi rüütli" kolme lühiromaani tegevus toimub sadakond aastat enne "Jää ja tule laulu" oma, mil Seitsmes Kuningriigis oli võimul Targaryenide soost kuningas Aerys ja valitses suhteline rahu (vandenõusid muidugi toimus ja raudsaarlastest "kaheksajalad" tekitasid probleeme, ent võrreldes "Jää ja tule laulus" kirjeldatud maapealse põrguga oli olukord ikka üsna stabiilne). Peategelaseks on Dunki-nimeline noor rändrüütel, juhmivõitu mehekolakas, kes pärast kogumiku esimeses lühiromaanis kirjeldatud sündmusi saab endale kuninglikku verd poisikesest kannupoisi - prints Muna (kelle hüüdnimi viitab kiilaksaetud peale). Kuna ka Muna printsist isa on huvitatud asjaolust, et poeg "tõelist elu" tundma õpiks, laseb ta tollel inkognito koos rändrüütel Dunkiga mööda Seitset Kuningriiki seigelda.
Ehkki tegevusmaailm ja autori stiil on samad, erineb "Seitsme kuningriigi rüütel" "Jää ja tule laulust" üsnagi olulisel määral. Tegelaste kujutamine on märksa mustvalgem ("Jää ja tule laulus" poleks Dunki-taoline ausameelne, ent juhmivõitu tegelane ilmselt kuigi pikalt elus püsinud), künismi ja julmust on vähem (ehkki veriseid episoode tuleb siingi kuhjaga ette). Oma põhjus on kindlasti tegevusmaailma ajaloolises muutumises - Aeryse-aegne Westeros tundub sada aastat hilisemaga võrreldes üsna rahuliku ja turvalise kohana, kus rüütlid käituvad õilsalt ning tekkivad probleemid lõppkokkuvõttes lahenduse leiavad. Ilmselt sellest ka eelarvustaja mainitud "naiivsus", mida "Jää ja tule laulule" ei saaks ette heita ka need lugejad, kellele mainitud romaanisari ei meeldi. Lühiromaanide sündmustik on võrreldes "Jää ja tule lauluga" märksa etteaimatavam ja "traditsioonilisem" (et nüüd mitte ülearu spoilerdada).
Kokkuvõttes - huvitava tegevusmaailma ja kohati ka põneva sündmustikuga lood õilsatest rüütlitest, mis võrreldes "Jää ja tule lauluga" siiski mõnevõrra naiivsed tunduvad. Kogumiku parimaks lühiromaaniks oli minu meelest avatekst "Rändrüütel", seda eelkõige tänu tekstisisele dünaamikale ja ehk ka mõningale uudsusele.
Teksti loeti eesti keeles