Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)

Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles