Andrei Stoljarov
Voron (1992)

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles