Neal Stephenson Nicole Galland
The Rise and Fall of D.O.D.O. (2017)

Vahel tekib hea kirjandus sellest, et autoril on midagi olulist südamel - tal on kaaskodanikele midagi öelda. Vahel sellest, et autoril ongi lihtsalt jutuvestmise annet. Veel parem, kui need kaks asja käiksid koos, aga seda saab öelda vähem kui viie protsendi kohta ilmuvatest raamatukujulistest esemetest. Ja siis on veel selline kirjutamise/avaldamise õigustus, mille üheks avastajaks oli Mario "Ristiisa" Puzo, et ühe väga hea asja kirjutamise järel võib kirjutada ükskõik mida, nagunii ostetakse ära. Konkreetsemaks minnes: Neal Stephensoni "Snow Crash" ja eriti "Cryptonomicon" olid nii head, et olin minagi peaaegu nõus kõike järgnevat alla neelama. Aga hakkas juba mõne lehekülje järel vastu, tundus lootusetult paljusõnalisena. Kuni siis nüüd DODOni. Ei, midagi olulist Stephensonil südamel ei ole, peale ehk mõne torke mitte kõige otstarbekamate ühiskonnakorralduslike aspektide suunas, aga osava jutuvestjana tõestab ta end uuesti.

Romaani sisuks on maagia, selle kadumine ja selle taastekkimise võimalikkus kaasaegses maailmas. Oleme ju lugenud piisavalt lugusid, kuidas vanal heal ajal maagia toimis, siis aga sai visinal või pauguga otsa. Antud juhul on sellele Schrödingeri kassi kaudu leitud elegantne põhjendus. Teatavasti kirjeldavad kassi olekut kuni kasti avamiseni keerukad lainevõrrandid. Võib ka öelda, et mõnes ajalõimes on kass elus ja mõnes ajalõimes ei ole. Nõid on see, kes "näeb", millises lõimes kass elus on, ja maagia on tema võime näiteks erinevates ajalõimedes olevaid asju vahetada. Mitmelt poolt maailmast kogutud dokumendid näitavad, et maagia toimis aastani 1851. Peagi leitakse ka põhjus: kui enne seda oli ajalõimede vahel (ja nendes) liikumine vaba, siis tol aastal päikesevarjutuse jäädvustamiseks kasutatud esimesed dagerrotüüpiad fikseerisid lõime ning nii maagia kaduski, mida enam fotograafia arenes, seda põhjalikumalt. Hea küll, minu esituses ei kõlanud see ehk veenvalt, aga Stephensoni kirjeldus ongi kordades parem.

Maagia ajaloo uurimine on tehtud ülesandeks noorele ja sümpaatsele sõjaväeluure majorile, kes palkab endale abiks vanade keelte spetsialistist naisterahva. Kui asjad hargnema hakkavad ja vana füüsik ehitab muust maailmast täielikult isoleeritava ruumi, mille sees maagia toimib, ning leitakse ka esimene pädev nõid, hakkab kollektiiv - peamiselt poliitkorrektsete militaarjobude arvel - kasvama. (Jah, ja mina ei saa samuti aru, miks õpivad debiilikud politoloogideks.) Selgub, et nõidade kutse-eetika ei luba jännata tina kullaks või plutooniumiks muutmisega, küll aga on nende jaoks suht lihtne kedagi ajas tagasi või edasi saata. Siis tuleb kollektiivil aga hakata tehtud kulutusi tagasi teenima. No näiteks minevikus midagi hiljem väärtuslikuks saavat kindlasse kohta peita ja reaalajas välja kaevata. Või siis usinalt täita sõjaväeluure ülesandeid. Selgub nimelt (ja see suht vähetähtis episood on siinkohal pigem teaser kui spoiler), et Krimmi annekteerimist venelaste poolt oleks võimalik ära hoida, kui neljanda ristisõja ajal Konstantinoopoli piiramise käigus aastal 1203 miski oluline reliikvia ühest telgist mõnekümne meetri kaugusel asuvasse teise telki toimetada. Umbes samal ajal (reaalajas) hakatakse seni Trapetsoidina tuntud hoonet Pentagoniks nimetama...

Ajarändude ja muu taolise puhul on autori valida, kui raskeks ta selle oma tegelastele teeb. Strossi Vürstkaupmeestes (ja selle sarjaga võib siin mitmeid paralleele leida) sai teise ajalõime minnes kaasa võtta nii palju, kui tassida jaksas. DODO agendid ei saa kaasa midagi, saabuvad kohale täiesti paljana. (Mõistagi sobib sel juhul aadressina bordell, liiatigi eelistavad ka paljud kohalikud nõiad elukohana sellist asutust.) Üldiselt aga selgub, et juba palju sajandeid tagasi elas (vähemalt militaarbürokraatide jaoks) uskumatult taibukaid inimesi. Nii et sekeldustest raamatus puudust ei tule.

Olen seni maininud vaid Stephensoni, aga kaasautori mõju on tegelikult tuntav. Stephensoni naistegelased on olnud... noh, mitte eriti naiselikud. Antud juhul ei saa seda ette heita. Üldse, üks romaani plusse minu jaoks on jutustajahäälte, seejuures just naishäälte paljusus. On päevikumärkmeid, kirjavahetust, meililistis toimuvat jne - mumeelest on toimuva edasiandmiseks leitud üsna optimaalne ja huvitav meetod. (Kusjuures ma olen ju alatasa korranud, et üle nelja jutustajahääle on ilmne liialdus, kõige parem oleks aga ühe jutustajaisikuga läbi ajada...) Olgu siinkohal öeldud, et lõpud pole kunagi Stephensoni tugevaks küljeks olnud ja selles osas pole ka kaasautori lisandumine midagi muutnud.

Lugejatel, kel kombeks romaanist pedantse järjekindlusega ranget loogikat otsida, seejuures juba ette veendunud olles, et ajarännud pole võimalikud, ei ole mõtet seda raamatut ette võtta. Sest küsitavusi võib tekkida küll. Näiteks erinevate ajalõimede koondumisest käesolevasse hetke ja siis jälle hargnemisest. Aga kui lasta end jutust kaasa haarata, siis võiks saada päris kena lugemiselamuse.

Teksti loeti inglise keeles