[-]

Mõni aeg tagasi sattusin lugema Friedenthali romaani "Mesilased", mis jutustab meile loo Rootsi aja lõpus, suure nälja ajal ja katku eelõhtul Tartusse õppima tulnud Euroopast pärit üliõpilasest. Raamat meeldis hullupööra, peamiselt vist kahel põhjusel - esimeseks autori tugevus ajaloolise maailma kujutamisel ning teiseks tema võrratu oskus tegelasele naha vahele pugeda ja inimeseks olemist edasi anda. Ei häirinud kuigivõrd ka konkreetse lõpu puudumine (ajaloost teame me kõik, mis edasi sai ja mingit erilist varianti peategelasel seega pole) ega mõned nägemuslikud stseenid, mis ma tagantjärele enda jaoks rahuldavalt lahti mõtestada suutsin. Aga "Mesilased" pole ulme ja patt on temast siin, teise raamatu arvustuskastis, niigi palju rääkida.

Mõni nädal vähem kui mõni aeg tagasi võtsin eelnevast tulenevalt suurte ootustega kätte autori uusima romaani. Läbi häda ulmeks kvalifitseeruv "Inglite keel" on paraku nagu õpikunäide sellest, kuidas autori kavatsused ja see, mis tegelikult välja tuli, omavahel suures vastuolus on, nii et ma ei suuda sellest raamatust enda jaoks mitte midagi positiivseks mõelda. Romaanis on üle mõistuse palju tegelasi, kellest mitte ükski ei saa lugejale lähedaseks (kõige lähemal on sellele romaanis kujutatud XVII sajandi alguse Tartu Ülikooli professor). Ei saagi saada, sest vaid vähestele tegelastele on eraldatud rohkem kui üks peatükk. Loo peategelaseks on tegelikult hoopis müstilise tähendusega raamat, aga katse kirjutada too elusuuruseks läbi paljude temaga põimunud inimsaatuste, eeldaks fragmentarismist loobumist. Põhjus, miks raamatus tegelasi nõnda palju on, tuleneb sellest, et autor on justkui minetanud võime midagi ümber jutustada ning lavastab iga episoodi jaoks, mida loos vaja mainida on, eraldi stseeni (ja eraldab peatüki), mistõttu on romaanis ka arutu hulk kõrvalepõiked. No ja siis on võimalik lugejatele väikeseid magusaid intellektuaalseid rõõme pakkuda, andes võimaluse täiesti juhuslikus kõrvaltegelases tunda ära Rene Descartes. Festival kulmineerub sellega, et "Inglite keel" lõpeb täiesti suvalises kohas ja kõik jääb õhku rippuma. Fatamorgaana, vat mis asi see raamat on.

Teksti loeti eesti keeles