x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 12 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Tuuli Tolmov
Neetud taevakivi (2019)

Robert Bateman
When the Whites Went (1963)


Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
 
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
 
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
 
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
 
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
 
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Teksti loeti inglise keeles

qntm
Ra (2018)


Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Tuuli Tolmov
Neetud taevakivi (2019)

9.2023

«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».
 
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.
 
Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.
 
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki. Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».
 
Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli. (Sattusin hiljem lugema autori seletust-põhjendust, et ta täitsa teadlikult kasutas neid sõnu... et selgitas asja, aga ma jääks siiski teisele arvamusele.)
 
Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema. 
 
Ulmeseosed: Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»
Teksti loeti eesti keeles

Wojciech Świdziniewski
Policzcie piramidy (2001)


Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Wojciech Świdziniewski
Policzcie piramidy (2001)


Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...
 
Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.
 
Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...
 
Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...
 
Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.
 
Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.
 
Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.
 
Ulmeseosed: Wojciech Świdziniewski «Policzcie piramidy»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Raul Sulbi
Isaac Asimov 100 (2019)



Kohe algul tuleb tõdeda, et Asimov ei ole päris minu kirjanik. Omal ajal meeldis „Igaviku lõpp“, kuid kohe mitte sugugi tema robotilood ja -romaanid. Aga loetud need said. Sestap ei köitnud mind ka Tea Roosvaldi Jänesehautis, Reidar Andersoni Heategu ja Indrek Hargla Õnnelik robot.

Siim Veskimehe Sulguvate teraskooobaste aeg ei tekitanud samuti mingit elamust, kuigi seni olen tema jutte ja romaane kõrgelt hinnanud. Mäletamist mööda oli Veiko Belialsi Raske piisk pilvest ainus rahuldava hinde saanud lugu tema kahe aasta tagusest suurepärasest kogumikust. Millegipärast ka tema teine lugu – Asum ja psühhoajalugu – ei tõusnud esile.

Meeldiva mulje jätsid Kristjan Sanderi Sees (mulle avaldas mõju just puänt, mis keeras loole teise vindi peale) ning Joel Jansi ja Maniakkide Tänava Inspektor ja planeet. Neile siis minu skaalal neli.

Kolm juttu tundusid mulle väga head: Heinrich Weinbergi Patrioot (Mõnusalt sirgjooneline ja õiges kohas üllatav), Mairi Lauriku Valesti ajastatud (kas oli ehk põhjuseks see, et „Igaviku lõpp“ oli ja on üks mu lemmikuid?) ning antoloogiale krooni pannud Indrek Hargla Einsteini viimased sõnad.

Kokkuvõtteks: Igati kiiduväärt ja tugev antoloogia. Asjatult venitasin ostmise ja lugemisega neli aastat. Eelarvamused, mis muud. 

Teksti loeti eesti keeles

Martha Wells
All Systems Red (2017)

Nick Harkaway
Titanium Noir (2023)


Nagu pealkiri vihjab, on tegemist ulmetaustaga krimkaga. Ja kui sellest vihjest väheks jääb, siis võib lisada, et autor on John le Carre poeg (passis on mõlemal muidugi Cornwell). Et siis kõigi osaliste kahtlustamine on romaani loomulik osa. Ulmest nii palju, et farmaatsiafirma on välja arendanud preparaadi, mis teeb organismile restardi: kõik haigused ja kahjustused kaovad, valdav osa mälust samuti, täiskasvanu kehale lisandub igal preparaadi manustamisel ca 25% kasvu ja kehamassi, mõne kuuga tuleb uuesti läbi elada kogu lapsepõlv ja mürgeldav teismeliseaeg. Aga tulemuseks on (peaaegu) surematus ja muidugi saavad seda endale lubada ainult vähesed väga rikkad - ja firmaomaniku sugulased. Mõningane ühiskondlik ebavõrdsus, seega.
 
Peategelaseks on eradetektiiv, kes saab suht hästi läbi politseiga, ent ka titaanidega (kuna preparaadi koodnimi oli T7, siis kutsutakse nii preparaadi manustanuid). Niisiis, üks titaan oleks nagu endale kuuli pähe lasknud, tema varasemate isiksuste või tegevuse kohta pole mingeid andmeid ja detektiivil tuleb hakata juhtumit lahendama. Stiil on meeldivalt hoogne, parimatel hetkedel meenutab lausa Chandlerit, mitte noirile omast sotsiaalpornot. Üle lugema ei hakka - kes loeks krimkat kaks korda? - aga oli päris meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wells
All Systems Red (2017)

David Niall Wilson
Cockroach Suckers (2007)


USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
 
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Pushing Ice (2005)


Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles