x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2022", "captures"=>[]} saadi 19 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Jüri Ratve
Terava labidas (2022)


Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Ben Aaronovitch
Rivers of London (2011)


 

Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.  

 

Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.  

 

Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.  

 

Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.  

Teksti loeti inglise keeles

John Brunner
Stand on Zanzibar (1968)


Stand on Zanzibar on düstoopiline ulmelugu. Tegevus toimub aastas 2010, milles kannatab maailm ülerahvastuse ja ressursipuuduse all. Nõukogude Liit on võimu kaotanud, Euroopa on ühendatud ja Ameerika Ühendriikide peamiseks rivaaliks on kommunistlik Hiina.
 
Kõige lähemal traditsioonilistele peategelastele on siin korterikaaslased Norman House, ambitsioonikas mustanahaline tippjuht GT suurkorporatsioonis, ja Donald Hogan, kes näiliselt elab rantjee-elu, kuid tegelikult on sõjaväe heaks töötav andmeanalüütik ja agent.
 
Nende teed lähevad lahku ootamatute uudiste tõttu. House'i ülesandeks satub isegi GT korporatsiooni mõistes hiiglaslik projekt - ühe veidra väikese Aafrika riigi hõivamine. Hogan aga saab sõjaväelt ülesande minna uurima Indoneesia eriskummalist projekti inimeste geneetiliseks töötlemiseks.
 
Kuid need lood moodustavad vaid ehk natuke rohkem kui poole teose mahust. Ülejäänust vaatab osa tekstist Brunneri loodud maailma erinevate kõrvaltegelaste kaudu (mõned neist peategelastega rohkem seotud, mõned vähem ja osad üldse mitte).
 
Sest lõpuks on vahele lisatud veel hulgaliselt erinevaid vorme, mis avavad olemasoleva maailma tausta ja konteksti. Need on näiteks väljavõtted teistest raamatutest, videoülekannete kirjeldused, reklaamid, ning isegi vormi ja keelega mängivad lühipalad ja luuletused.
 
Selle stiili eeskujuks oli Brunner võtnud John Dos Passose "USA triloogia" - kuid samas on siin tulevikumaailmale kohaselt ka kõvasti väljamõeldud slängi, mis meenutab Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsini". Samas on tekst kõigest sellest hoolimata hoogne ja voolav.
 
On lausa hämmastav, kui hästi loetav Brunneri tekst kogu sellest teadlikust fragmentaarsusest hoolimata on. Hoolimata sellest, et peategelaste välja selgitamiseks läheb umbes 100 lehekülge ja peamised tegevusliinid saavad hoo sisse alles 300nda lehekülje paiku, ei ole lugedes hetkekski igav.
 
Siin maailmas nimelt painavad igaüht kaks tuttavat hirmu. Üks on seotud ülerahvastusega ja asjaoluga, et kõigile lihtsalt enam ei jätku. Kuigi uuemaid tehnikavidinaid tuleb välja igal aastal, on meeletult kallinenud just sellised põhiasjad nagu toit, vesi ja elamispind.
 
Teine hirm aga on seotud lastega, sest vastukaaluna ülerahvastusele rakendatakse kogu maailmas rangeid eugeenikaseaduseid. See aga viib ka praegu tavapärased laste saamise või mittesaamisega seotud neuroosid täiesti teistsugusele tasemele.
 
Siitpoolt lehekülgi vaadates on tegemist muidugi düstoopiaga, haige ja hullumeelse maailmaga. On aga täiesti uskumatu, kui paljudes aspektides on teose maailm sarnane meie omale - rohkem kui 50 aastat tagasi kirjutatut võiks praeguseks kutsuda lausa alternatiivajalooliseks teoseks.
 
Dos Passose "USA triloogia" on ilmunud Hieronymuse väärtkirjanduse sarjas. Ma mõtlen üsna tõsiselt, kui ütlen, et John Brunneri teosa vääriks ka midagi selletaolist. Nagu selleski, seisame me kõik praeguseks juba Zanzibari saarel ja rannal ja põlvini ookeanis saare ümber.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Piret Raud
Katarsis (2022)

Kurt Vonnegut
Cat`s Cradle (1963)


Cat's Cradle on apokalüptiline ulmelugu. Lugu jutustab tagasivaatena kirjanik John, kellel oli plaan kirjutada raamat päevast, mil toimus tuumapommi heitmine Hiroshimale. Selleks läheb ta tegema intervjuud tuumapommi loomisel osalenud (ja loo alguseks ammu surnud) professor Hoenikkeri lastega.
 
Nagu ilmneb, on professori lapsed kõik erineval viisil veidrikud, kuid kadunud professor olevat olnud veel mitmekordselt kummalisem. Külastades instituuti, kus professor kunagi töötas, kuuleb kirjanik saladuslikust substantsist nimega jää-üheksa, millega professor enne surma töötas...
 
Ma arvan, et suures pildis on see ehk üks vähem tuntud Vonneguti romaanidest. Ühest küljest seetõttu, et see paigutub kõige selgemalt ulmežanri ("Titaani sireenide" kõrval), teisest küljest aga seetõttu, et kui praktiliselt kõik teised Vonneguti teosed on tõlkes ilmunud "Punase raamatu" sarjas, siis see siin on jäänud ammu unustatud "42" ulmesarja.
 
Ning sellest on kahju! Ma arvan, et esmakordselt lugesin ma seda kohe pärast tõlke ilmumist ja siis avaldas see mulle kohe tõsiselt muljet. Nüüd pärast pikka vahet originaalis seda üle lugedes oli huvitav vaadata, mis mulle tookord rohkem muljet avaldas (jää-üheksa) ja mis seekord (bokononism).
 
Selle raamatu kaks suurt teemat ongi muidugi teadus ja religioon, kuid lisaks sellele on üsna erakordne, kuidas Vonnegut neid siin käsitleb. Kui tavaliselt on tema satiiris alati mingi kergelt jahe distants autori ja teema vahel, siis siin on Vonnegut täiesti eredalt ja otseselt vihane.
 
Teadus on pettus, ütleb autor siin selgelt. Ainus, mida see pakkuda suudab, on suuremaid ja ohtlikumaid võimalusi hävitada iseennast ja kogu maailma. Loomulikult on ka religioon pettus, aga kui see on heatahtlik pettus (nagu bokononism), siis saab see San Lorenzo puruvaesele rahvale vähemalt midagi anda.
 
See on muidugi üks asi, millega ma autori kogu osavusest hoolimata ei taha nõus olla. Üldiselt meeldibki Vonnegut mulle just seetõttu, et kuskil oma lugudes säilitab ta alati mingi lootusekübeme. "Kassikangas" on aga algusest lõpuni täiesti nihilistlik. Parim, mida inimene siin teha saab, on panna tükike jää-üheksat oma huulte vastu.
 
Kuid ma lihtsalt ei saa Vonneguti peale pahane olla. Selleks on see raamat liiga terav ja jõuline, raevukas ja naljakas. Raamatu vorm oma ülilühikeste peatükkidega (mis on peaaegu nagu eraldiseisvad sketšid) toetab ka seda suurepäraselt. Ja kui see tempo kaobki teises pooles enne lõppu natuke käest, pole see just suur viga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Martin H. Greenberg
Foundation's Friends: Stories in Honor of Isaac Asimov (Expanded Edition) (1997)

9.2022

Asimovi hommage-antoloogia eesti keelde tõlkimine on hullumeelne ettevõtmine, vaata millisest otsast tahad. Teos on mõeldud äärmiselt kitsale (mitte koguarvu, ennemini huvifookuse poolest) sihtgrupile ja tihedalt seotud oma esimeste trükkide ilmumisajaga, aga praegu on Asimovi kirjanikukarjääri poole sajandi verstapostist ja surmast möödas juba kolm kümnendit.
 
Uued tähtpäevad tulevad ja lähevad vääramatult, kestma jääb hea kirjandus, mitte peomeeleolu. Teine põhjus, miks raamatu ilmumine paneb kulmu kergitama, ongi jääva ning mööndustega ka iseseisva väärtusega kirjanduse madal kontsentratsioon selles. Asimovi omade kõrval on vähesed lood siin mõnuga kontekstiüleselt (või konteksti rikastavalt) loetavad ja on huvitav jälgida, kuidas koostaja Martin H. Greenberg on neid hoolikalt järjestanud, et kasinavõitu materjalist vaheldusrikas ja mitte väga saamatu mulje jääks. Kolmandaks on ühele väliskirjanikule pühendatud originaalloomingu kogumik Eestis midagi erakordset, peaaegu pretsedenditut. Kodumaiste autorite puhul samalaadseid köiteid küll leidub (nt Juhan Liivi tekstidest inspireeritud luulet on lausa mitmes kogumikus), aga isegi muidu taolistele nähtustele kõige altim ulmesfäär pakub vaid üksikuid näiteid (Herta Laipaik, Fr. R. Kreutzwald). Sellest järeldub, et Asimovil on eesti tõlkekultuuris täiesti ainulaadne koht.
 
"Asumi sõprade" tagakaanelt võib lugeda, et raamat "sobib ka esimeseks tutvuseks autori (ja tegelikult ka tema ajastu, ehk eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole) teadusliku fantastikaga". See väide on täiesti kohatu, pelk reklaam ja oma eksitavuse tõttu piinlik. Tegemist on selgelt nišiteosega, mida julgeks soovitada üksnes neile, keda Asimovi isik ja looming juba köidab. Õieti on siin ühtede kaante vahele köidetud kaks väga erinevat raamatut, tüsedam jutu- ja õhem mälestustekogu. Need ei ole tulemuslikult võrreldavad formaadid, aga näib, et teine on esimesest sellegipoolest väärikam – ja kahtlemata terviklikum. Originaallugude seast tõstaksin esile pikimat, Orson Scott Cardi "Põlvnemisteadlast", aga küllaltki hästi on õnnestunud ka Willise, Sheckley ja Sargenti vaimusünnitised. Enamasti valitsevad siiski kahvatud, kramplikud või ideevaesed narratiivid. Meenutused on jälle lühemad, ladusamalt loetavad ja kohati päris värvikad (nt Asimovi laitmatu mälu varjuküljed ilmnenud autobiograafia kirja panemisel: "Olen kirjutanud kuussada lehekülge ja ma olen vaid üheksa-aastane ja midagi pole veel juhtunud"). Teineteise kohalolust võidavad mõlemad, kuid kirjanduslooline pool teeb kirjanduslikule silmad ette. Ning see on miski, mis suure tõenäosusega pahaaimamatut juhulugejat ebameeldival moel üllatada võib. Ent kõigile meeldimine ei tohikski olla eesmärk omaette.
 
Raskem on läbi sõrmede vaadata eestikeelse väljaande nigelale teostusele. Tõlkijaid on palju (14) ja see paistab silma, kuivõrd tõlkekvaliteet on häirivalt kõikuv. Ma ei tea, kui palju kohmakust ja anglitsisme toimetajad tõlgetest välja viimistlesid, aga paraku mitte piisavalt. Üldse paistab kogumiku kallal tehtud toimetustöö lohakana, näiteks ühe autori (Connie Willis) nimi on valesti kirjutatud nii tema jutu juures kui ka sisukorras. Omaette kurva paketi moodustavad raamatu kujundus, küljendus ja tüpograafia. Sündmuste Horisondi kujundused pole kunagi kriitikat kannatanud ja silmnähtavat kursimuutust pole siiani märgata. Kui kaaned on kaetud inetute fontide ja viletsalt paigutatud tekstiga, siis ei päästa midagi ka John Harrise kaunis kosmosevaade. Ma ei võtaks seda kõneks, kui ma oleksin veendunud, et vorm peegeldabki siin üldreeglina sisulist kvaliteeti või kui sarja ilmumine oleks lapsekingades (ka Orpheuse Raamatukogu esimese aastakäigu kujundus ei lubanud aimata meisterlikkust milleni praeguseks välja on jõutud) – aga rohkem kui 80 eemaletõukava välimusega raamatut! Poeriiulitelt vastu vaatavad ebaprofessionaalsed (aga oma žanrilist kuuluvust jõuliselt manifesteerivad) kaanekujundused hoiavad minu alandliku arvamuse kohaselt otse kuritegeliku südidusega elus ulmekirjandust puudutavaid eelarvamusi ning ainult suurendavad lõhet omnivoorist lugeja ja fantastikagurmaani vahel.
 
Hoolimata ohtratest möödalaskmistest on mul siiski hea meel, et "Asumi sõbrad" eesti keeles ilmus. Loodetavasti jagub edaspidigi hulljulgust majanduslikult enam kui kahtlaseid kirjastusavantüüre ette võtta ja seda üha parema stiilitunnetusega. Ning veel: ükski "Viimase küsimuse" kordustrükk pole kunagi liiast.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Veealused (2021)

Tim Hornet
Peotäis tuhka (2022)


Hornetile omaselt selline lühike, püändika lõpuga lugu. Jalust maha ei löö, aga täitsa loetav. Vaikselt hakkaks juba ootama Hornetilt pikemaid lugusid ka. Kirjutada oskab, ideid on, nüüd pikemalt laua taha.
Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Surnud Tartu (2022)


Päris vahva lugu. Minu jaoks võinuks plahvatusi rohkem olla ja laibaseeni ikka katuseääreni, (ja selle all ma tegelt mõtlen sedasama draamat, mis Triinugi, sest need võinuks ka lihtsalt vaimset laadi plahvatused olla) aga suurepärane idee ja mõnus atmosfäär. Ümber minu heljus kogu lugemise aja selline Friedenthali "Mesilaste" atmosfäär. Oleks täitsa ka tublisti pikemat versiooni hea meelega lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Kraft
Soomaa (2022)


Üks vahva, tumedamat karva, kuid lõbusalt helkiv pärl eesti ulme kaelakees. Mulle meeldivad sellised ägeda ideega lood.
Sisuks siis väike seiklus, millesse satuvad üks tüüp ja tema tsika, kui nad tik-toki videoid tehes musafestile sõidavad. Saavad päris vahvad videod :)
 
Teksti loeti eesti keeles

Colson Whitehead
The Underground Railroad (2016)



Kaks Georgia puuvillaplantaažil rüganud orja – Cora ja Caesar – põgenevad ning neid hakkab jälitama pearahakütt Ridgeway oma meeskonnaga. See on lugu põgenemisest. Asja muudab meie jaoks huvitavaks ulmeline element – lõunaosariikidest viib orje põhjaosariikidesse mitmeharune ja väga salajane maa-alune raudtee. Selle on ehitanud ja sealseid maa-aluseid ronge juhivad valged, kes orjapidamist heaks ei kiida.

Lisaks eeltood konspektiivsele sisukirjeldusele võin kinnitada, et raamat on väga meisterlikult kirjutatud. Kuna see on ilmunud ka eesti keeles, siis soovitan tutvuda suurepäraste tutvustustega rühmas „Lugemise väljakutse“, millest ka mina võtsin tuld ja hankisin selle raamatu. Lugege, lugege, lugege!

Teksti loeti soome keeles

Samuel R. Delany
Babel-17 (1966)


Babel-17 on lingvistikateemaline ulmelugu. Inimkond on juba ammu koloniseerinud mitu galaktikat (mõned üksikud intelligentsed tulnukarassid on jäänud pigem statistide rolli), kuid nüüd on kogu inimeste ilmaruum lõhestunud kaheks ja käib hirmus kodusõda. Liiduks kutsutud poolel on viimasel ajal läinud halvasti, sest toimunud on mitu üllatusrünnakut sõjaliselt olulistele kohtadele - kuid neist rünnakutest on jäänud maha hulk arusaamatut koodi.
 
Kui krüptograafid selle koodi murdmisega hakkama ei saa, kutsutakse appi imelapsest luuletaja Rydra Wong. Kuna tal on lingvistika peale üliinimlikku annet, taipab ta, et tegemist pole koodi vaid erilise keelega. Selle tõlkimiseks saab ta kohe sõjaväelt kõrgeimad volitused, paneb kokku kosmoselaeva meeskonna ja sööstab seiklustesse. Kuid algusest peale hakkavad asjad viltu vedama, nagu oleks tal teiste hulgas pardal reetur või sabotöör...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et see on üks väga hea raamat. Just nimelt raamat tervikuna, mitte niivõrd lugu ise, või sügavam idee seal taga. Sest nagu juba kirjelduse järgi aru saada, on lugu ise üks kiiresti liikuv seiklus ja ideena on Sapiri-Whorfi hüpotees (keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me maailma näeme) muidugi lahe, kuid hoolimata mitmest vahvast näitest ja kogu loo lahenduskäigust sinna juurde, ei tee see siiski midagi väga põrutavat.
 
Kuid mis paneb selle teose särama, on see, kuidas Delany seda kirjutanud on. Nagu ma vaatasin, on see üks tema varasemaid teoseid, kirjutatud ajal, kui ta 24-aastane oli. See seletab minu jaoks raamatu tunnet, mis pulbitseb täiesti üle ääre ajavast rõõmsast energiast. See on raamat, mille on kirjutanud keegi, kes täiesti siiralt tunneb, et ta on avastanud midagi uskumatult lahedat ning tahab seda jagada igaühega, kes teda kuulata tahab.
 
See tuleb kõige ehedamalt välja iga kord, kui jutt keelte ja lingvistika peale läheb. Siin on muidugi mõned väga vahvad ja originaalsed sähvatused (nagu stseen maina-linnuga, või nuputamine, milline peaks olema keel, kus puudub isikuline asesõna). Kuid isegi siis, kui kirjeldatakse asju, millega lugeja on juba tuttav, on ridade taga kõlav ehe entusiasm nii nakkav, et on võimatu sellest puudutamata jääda. Lisaks plusspunktid leedu keele kasutamise eest (huvitav, kas Algis Budryse mõjul?).
 
Isegi kui tahaks kritiseerida asjaolu, et peategelane on täiuslik üliinimene, või et lugu oma järjestikuste sündmustega on lihtsalt kosmoseseiklus, siis ehitab autor sinna peale nii palju täiesti erilist kirevust, et selline mõte kohe ununeb. Peategelane on luuletaja (kas pole lahe!). Kosmoselaeva piloot on kolmemeetrine mõõkhambulise tiigri peaga hiiglane (kas pole lahe!). Kosmoselaeva juhtimine nõuab kolme kummituse abi (kas pole lahe!).
 
Lisaks sellele paneb autor ka kirjeldustega üldisele meeleolule vunki juurde. Näiteks on kogu meeskonna kokku korjamise osa jutustatud nii kirevalt (mida peegeldab eriti hästi kaasa võetud tolliametniku hallimat karva tegelane), et mõnes teises loos tunduks see üle pingutatuna. Ka siis, kui autor juba mitmendat korda emotsiooni alla joonimiseks alliteratsiooni kasutab, ei hakka see siin häirima, nagu kuskil mujal juhtuda võiks.
 
Babel-17 ei pruugi olla elumuutev teos, kuid see muudab ilma igasuguse kahtluseta paremaks selle päeva, mil seda loetakse. Kuigi ma ise armastan tumedamaid toone heledatest rohkem, peab siiski väga tihti tõdema, et süngus ei võrdu sügavmõttelisusega, nagu ka rõõm ei võrdu kergekoelisusega. Viimase väite näitlikustamiseks ei tulegi hetkel paremat näidet pähe, kui see teos siin.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

N. K. Jemisin
The Obelisk Gate (2016)


Märatsev saast.
 
Ei tõsiselt, vahetult enne seda lugesin -- kulunud väljend, aga ka antud juhul tõsi -- tuntud ulmekirjaniku mitteulmelist teost: Aldous Huxley "The Genius and the Goddess", mis pole küll teab mis maailma top 10 meistriteos, aga ma tajun seda lugedes, kuidas haritud ja laia silmaringiga mees kirjutab päris asjadest. Kirjutab elust ja tunnetest nii, et ma usun seda. Jah, ka see raamat on pisut ülepingutatud ja omas ajas kinni...
Aga miks ma sellest nii pikalt räägin? Sest see on kirjandus. See Jemisini käkk ei ole. Ma kirjutasin arvustuse ca 4 a tagasi The Fifth Seasonile ja seal on kõik ära öeldud, segaseks jääb vaid, miks ma end selle raamatuga üldse kiusasin. See on 'teise värskuskategooria" inimvääritu teraapiakirjandus. 
Teksti loeti eesti keeles

Maarit Leijon
Musträstas (2022)


"Maarit Leijon elab ja kirjutab Soomes" on ainus info, mida jutukogu "Musträstas" autor on kogumiku koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi sõnul soovinud avaldada. Nõnda ongi üks võimalus läheneda sellele kogumikule kui teatud tüüpi mustale kastile, mille tööpõhimõtted jäävad lugejale tundmatuks.
 
Muidugi võib Soome ulme olla juba üldise ettekujutusena lugeja jaoks olemas. Näiteks on just Nikkarevi tänuväärsel algatusel eesti keeles tõlkena olemas omal maal üsna tuntud Pasi Ilmari Jääskeläineni ja Johanna Sinisalo lühilood. Eraldi tasub mainida veel Magdalena Hai väga stiilset juttu "Vaskmõrsja", mille tõlge sai 2015. aastal Eesti lugejatelt Stalkeri auhinna.
 
Kui proovida läheneda selle kogumiku juttudele tunnetuslikult, siis on kohe nende kõigi juures märgata erilist olemuslikku süngust. Kuigi kõik viis lugu on kujult üsna erinevad, ei jäta see õhkkond neist ühtegi maha – võiks öelda, et tegemist on viies erinevas vormis esitatud õuduslugudega.
 
1. Südametu (6/10)
 
Natuke aega pärast ühe kuulsa egüptoloogi surma pööravad 19. sajandi lõpu vaikse linnaelu segamini kaks noort ja ilusat Poola päritolu härrasmeest, kes hakkavad piirama värsket lesknaist ja tolle intelligentset, aga haige jala tõttu kannatavat tütart. Samal ajal algavad linnas öised mõrvad.
 
Tegemist on heale teadusajaloolisele pinnale (19. sajandi egüptoloogiahuvi plahvatuslik tõus) asetatud fantaasia-müsteeriumiga. Pisut on siin tunda seda, et tegemist on autori debüütlooga, sest kuigi mõistatuse vajalikud elemendid esitatakse loo käigus oskuslikult, et need kõik lõpus kokku viia, jääb teekond punktist A punkti B kohati lohisema.
 
2. Öö (7/10)
 
Neli inimest on kohtunud, et erinevatel põhjustel üheskoos enesetapp sooritada. Olles sellega algust teinud, satuvad nad aga mingi veidra nägemuse sisse.
 
See lugu on eelnevast hästi erinev – kuigi ka siin on selge teaduslik element (seekord matemaatiline), on kandev teema hoopis sümbolism või ehk isegi schopenhauerlik küsimus tahtest ja kujutlusest. Sellist suurt mõtet ei kanna lugu siin küll päris täielikult ära, aga juba selle motiivi ette võtmine peaks kiitust pälvima.
 
3. Must vürst (8/10)
 
Alternatiivajaloolisel Venemaal olid muistsed varjaagid ja russid üliinimlikult tugevad ja pikaealised olendid. Tänapäevases maailmas on need tihti juba mitmesaja-aastased tegelased ajaloost aga ajast maha jäänud ja elavad vaid minevikumälestustes. Erinevate asjaolude kokkulangemisel satub nende juurde üks inimesest arst, kes hakkab kangestunud süsteemi raputama.
 
Musta vürsti lugu on selgelt kogumiku parim. Seda võib lugeda kui ühte head ulmelugu kättemaksu teemal või siis võib mõelda sellele kui allegoorilisele loole Venemaast ja selle erinevatest valitsejatest viimase tuhande aasta vältel. Autor ilmselgelt armastab ajalugu – see väljendub enamikus kogumiku töödest, aga siin on selle mõtte ja teostuse võimsus kõige paremini tasakaalus.
 
4. Viimane sangar (6/10)
 
Peterburis tapetakse Soome-Vene topeltkodakondsusega tütarlaps ja kahtlustatav on Soome tähtsa poliitikategelase tütar. Olukorda saadetakse lahendama välisministeeriumi ekspert Katariina Brask – eriliste võimetega uurija, kes aga oma annete eest maksab unetuse, migreenide ja muude hullemategi hädadega.
 
See lugu on kirjutatud pigem põhjamaade nüüdiskrimi stiilis kui et ulmeloona. Peategelase erilised võimed ei ole siin loo seisukohast eriti olulised, kuid hinnata tuleb kindlasti autori detailset ja oskuslikku nüüdis-Venemaa kujutamist.
 
5. Musträstas (7/10)
 
Legendaarne 15. sajandi Prantsuse sarimõrvar, vürst Gilles de Rais, kes ka ajalooliselt tapetud laste vere abil tarkade kivi otsis, on siin loos neetud surematusega. Kaks rändrüütlit, kes on nõuks võtnud de Rais tappa, otsivad üles teadjanaise, kes kunagi lapsena on de Rais' käes pääsenud.
 
Kuigi de Rais on seotud "Sinihabeme" legendiga, on tore näha, et siin ei ole tegemist mitte selle muinasjutu töötlusega, vaid tõsise alkeemia-teemalise ajaloolise fantaasialooga. Põhjalikule ja huvitavale taustale ei jõua lugu ise küll päris järele, kuid ka sellisena on see silmapaistev sooritus.
 
Kõigi kogumikus toodud lugude puhul torkab silma ühiseid jooni – kõige märkimisväärsemalt peategelaste juures, sest alati on tegemist võimeka naisega, kes on loo toimumismaailmas erinevatel põhjustel pigem tõrjutud ja sunnitud tegutsema ühiskonna äärealadel. Sellest mallist erineb kõige enam lugu "Must vürst" – ning sealne väike variatsioon aitab osaliselt kaasa selle loo paremale meeldejäävusele.
 
Esile tuleb veel kord tõsta autori igast loost paistvat ilmset armastust ajaloo vastu ja sellega kaasas käivat head detailitunnetust. On selge, et tema kirjutatu on alati ka lugejaskonnale korda läinud – ajakirja Portti iga-aastasel novellivõistlusel on kõik kirjutised tema võrdlemisi napist loomingust kõrgeid kohti pälvinud.
 
Kõik need elemendid ei pane lugejat küll mõistma "musta kasti" ennast, kuid see polegi vajalik. Autori looming on paljust muust Eestis ilmuvast tõlke- ja omakeelsest ulmekirjandusest selgelt eristuv ning valitud lugudel on meeldivalt ühtlane tugev tase. See laseb loomingul rääkida enda eest ja teeb kogumikust millegi, millega tasub kindlasti lähemalt tutvuda.
 
Hinnang: 7/10 (ühtlaselt tugevate juttude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

Maria Turtschaninoff
Breven från Maresi (2018)


 

See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
 

Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
 

Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
 

Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.    
 

Teksti loeti soome keeles

Siim Veskimees
Vanavanamees (2022)


 

Meeldis. Isegi väga! Juba pealkiri Vanavanamees on asi iseeneses. Veskimees oskab maailmu võrratult luua. Nii ka seekord.
 

Paigutan selle raamatu oma mõttelises eesti ulme romaanivaramus 5-6 tipu hulka. Seal ootavad ees tema enda „Pilvelinnuste ajastu langus“, Hargla „Palveränd uude maailma“, Weinbergi „Tõrkeotsing“ ja Tarlapi „Tuleriitade öö“. Tegelikult on see romaan lugejasõbralikum Pilvelinnuste raamatust, kus pidin osade tegelaste nimed üles märkima, et mäletada, kes on kes.
 

Võrreldes Veskimehe enamike romaanidega, jäävad siin kõik olulised tegelased meelde, ka on enamik korduvkasutuses ning neid pole palju: Valdur, Arnold Smirsson, Kersti, Alissa, Milsiena, Ülle, Hans ja Grethol, Ista ja Dana. Mõni veel, aga tosinajagu olulist tegelast rohkem kui kahe ja poolesaja lehekülje peale pole sugugi palju ning on täiesti vastuvõetav, mõnus lugeda. Ka olulisi maailmu pole palju (Hedda ja Lukateia on peamised võõrmaailmad). Seekord siis Veskimehelt sedapidi.
 

Nii et: jään ootama järgmisi meistritöid!
 

Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Eyes of the Void (2022)


Kätte on jõudnud teine osa romaanisarjast "The Final Architecture". Väikese kangekaelse kosmoselaeva Vulture God samavõrd väike ja kangekaelne meeskond jätkab seiklemist paljude mõistuslike liikide poolt asustatud kosmoses. Jätkuvalt kummitab kõiki omavahel rivaalitsevaid tsivilisatsioone eksistentsiaalne oht mida kehastavad kuusuurused Arhitektid, kes mingi arusaadava põhjuseta hävitavad kõiki mõistusliku eluga planeete.
 
Ainsaks võimaluseks Arhitektidele kuidagigi vastu astuda tunduvad olevat Vahendajad ("Intermediaries") - väga üksikud inimesed kes on suutnud ellu jääda julmas ettevalmistusprogrammis millega nad on omandanud võime navigeerida meie tavalisest kosmosest väljaspool asuvas ruumis ("unspace") kust ilmselt on pärit ka Arhitektid. Üks võimekamaid Vahendajaid on Idris Telemmier, kes on liitunud kosmoselaeva Vulture God meeskonnaga. Kuna Vahendaja teenused on selles maailmas väga väärtuslik vahend mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks, üritavad erinevad huvigrupid kogu aeg Idrist enda kätte saada, ja mitte kõik neist ei hooli sellest et tegelikult oleks vaja keskenduda võitlusele Arhitektidega.
 
Nii saamegi tutvuda mitmetesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate olendite ja grupeeringutega, mille väljamõtlemisel ei ole Tchaikovsky oma fantaasiat eriti ohjeldanud ning see mitmekesisus on romaani üks tugevamaid külgi. Kogu seda issanda loomaaeda siin üles loetleda või isegi kuidagi ülevaatlikult kokku võtta tundub ausalt öeldes veidi mõttetu, sest nagunii ei suudaks ma seda autori vääriliselt edasi anda. Seega soovitan seda ikkagi originaalis lugeda.
 
Siiski ei saa ma piirduda ainult kiidulauluga. Kui Tchaikovsky loodud maailm on väga köitev, siis selles toimuvad sündmused ausalt öeldes mitte nii väga. Kui ütleksin et tegu on mingi B-filmi ümberjutustusega siis teeksin autorile kindlasti tugevalt liiga, aga mingi kerge sellesuunaline kõrvalmaitse on asjal küljes küll. Tegevustik on suhteliselt üllatustevaba ja tegelased on üsna selgelt jaotunud headeks ja pahadeks. Kuskil romaani lõpu poole leiab iidsete tulnukate poolt maha jäetud baasis aset tohutult pikalt kirjeldatud madin, mille üksikasjalikust kirjeldusest enese läbi närimine tundus nagu palgatöö, ainult et paraku ilma palgata. Ja kogu selle loo aluseks olev teaduslik-fantastiline element, seesama "unspace", mõjus pigem müstika kui füüsikana.
 
Aga kokkuvõttes ma lugemist siiski ei kahetse, sest värvikas tegelaste galerii suudab need puudused päris hästi tasakaalustada.
Teksti loeti inglise keeles

Brian Aldiss
Greybeard (1964)


Greybeard on postapokalüptiline ulmelugu. Umbes 1980ndal aastal on toimunud Suur õnnetus - mitte küll tuumasõda, aga ebaõnnestunud tuumakatsetused kosmoses, mis lõid segamini Van Alleni kiirgusvööndi Maa ümber. Selle tulemusena sai kogu planeedi pind lühikest aega väga tugeva kiirguse osaliseks.
 
Loo enda tegevus toimub peamiselt aastal 2030. Peategelased on Algernon Timberlane ja tema naine Martha, kes on 50-aastastena tõenäoliselt ühed kõige nooremad elusolevad inimesed. Nimelt pole alates Suurest õnnetusest saati sündinud peaaegu ühtki uut last ning inimene kui liik on määratud järgmise paarikümne aasta jooksul välja surema.
 
Ma pean ütlema, et ma olen seda raamatut kunagi väga ammu lugenud ja see jäi mind omal ajal tõsiselt kummitama. Kui Alfonso Cuaróni samal teemal tehtud väga hea film "Children of Men" 2006. aastal ilmus, arvasin seda sellel lool põhinevat. Küll aga vaatasin nüüd, et selle aluseks on P. D. James'i 1992. aasta samanimeline romaan - mis tundub rohkem kui natuke Aldissi mõtteid laenavat.
 
Aldiss on minu jaoks natuke keeruline kirjanik, kuna mind pole vaimustanud ei tema esikromaan "Non-Stop", ega ka tema kõige kuulsam eepiline "Helliconia" triloogia. Kui tagasi mõelda, siis ehk oleks ühisnimetajaks see, et hoolimata oma suurtest ideedest olid need loo enda seisukohast kuidagi sihitult hargnevad.
 
Tegelikult on seda ka "Greybeard", kuigi Thamesi jõgi seob selle loo mingis mõttes siiski kokku. Sama on näiteks Cormac McCarthy kuulsa romaaniga "Tee", kus pealkirjas nimetatud tee ongi see miski, mis postapokalüptilises jubeduses uitamisele ühtse kuju annab. Aga isegi kui Aldiss samale tasemele ei jõua, muutub see, mis muidu oleks nõrkus, siin hoopis tugevuseks.
 
Sest eelkõige on Aldissi romaan lugu vanadusest - muidugi ka seetõttu, et enamus tegelasi on vanuses 70-90, kuid veel enam oma suurema pildi kaudu. Näiteks tuleb tükkhaaval välja info, et praktiliselt kõik, mida väheste pärast Suurt õnnetust sündinud lastega on ette võetud, on teinud asju lihtsalt hullemaks.
 
Kuid veel kõnekam on pilt, mille Aldiss keskkonnast maalib. Inimeste taandumisega korraldab maailm end uutmoodi ümber - kuna Suure õnnetusega said pihta ka teised suured imetajad, siis valitsevad Inglismaa metsi nüüd kärpide karjad, kes võivad vanainimesi üsna kergelt õnneks võtta. Karusloomafarmidest põgenenud nutriad on aga Thamesi jõe alamjooksu muutnud laiali valgunud deltaks.
 
Algernon ja Martha vaatavad oma rännakul igal hetkel otsa maailmale, mis on tundmatuseni muutunud. Mingit seltskonda leiavad nad omaealiste ja endast vanemate keskel, kuid nende selja taga (nooremate põlvkondade asemel) haigutab määratu kuristik. Minu arvates on autor teinud hea valiku ka sellega, et kõik lõpeb sümboolse leppimisega.
 
Väheoluline pole ka asjaolu, et Aldiss on suurepärane looduskirjanik. Mõnel teisel puhul võiks see häirida, kui liiga palju tähelepanu sinna läheb, kuid antud puhul teenib see kõik suuremat mõtet. Selle raamatu jõuks on kõigest sellest moodustuv ja kõikjale ulatuv vaikne melanhoolia, mis teeb sellest postapokalüptiliste lugude hulgas täiesti ainulaadse teose.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

Toomas Krips
Surnud Tartu (2022)


Üllatavalt hea lugu.  Minu "rahuldav" tähendab, et rahuldas ära ning selles loos oli olemas areng, suhteliselt (kuigi mitte väga) sümpaatne peategelane ning algus ja lõpp. Lisaks oli päris hea maailmaloome, ideede käsitlemine ning üks sümpaatne kõrvaltegelane.
Tempo oli pisut uimane ning enamik tegelasi ikkagi kuidagi üksteisega sarnased, ükskõik kui erinevad nende välised atribuudid ka olid ning kui juttu on tähtsatest maailmamuutvatest asjadest (mis see toimiv surematuseseen muud on?), võiks see kuidagi dramaatilisemalt käia kui Tartu agulitänavatel komberdamine ja ebamääraste armuintriigidega jantimine.
Teisiti öeldes: põnevusega oli nagu kehvasti, kuigi elemente, mille abil seda luua saaks, tegelikult jagus. 
Kokku siiski täiesti loetav lugu. 
Teksti loeti eesti keeles