Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.
Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.
Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.
Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.
Kaks Georgia puuvillaplantaažil rüganud orja – Cora ja Caesar – põgenevad ning neid hakkab jälitama pearahakütt Ridgeway oma meeskonnaga. See on lugu põgenemisest. Asja muudab meie jaoks huvitavaks ulmeline element – lõunaosariikidest viib orje põhjaosariikidesse mitmeharune ja väga salajane maa-alune raudtee. Selle on ehitanud ja sealseid maa-aluseid ronge juhivad valged, kes orjapidamist heaks ei kiida.
Lisaks eeltood konspektiivsele sisukirjeldusele võin kinnitada, et raamat on väga meisterlikult kirjutatud. Kuna see on ilmunud ka eesti keeles, siis soovitan tutvuda suurepäraste tutvustustega rühmas „Lugemise väljakutse“, millest ka mina võtsin tuld ja hankisin selle raamatu. Lugege, lugege, lugege!
See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.
Meeldis. Isegi väga! Juba pealkiri Vanavanamees on asi iseeneses. Veskimees oskab maailmu võrratult luua. Nii ka seekord.
Paigutan selle raamatu oma mõttelises eesti ulme romaanivaramus 5-6 tipu hulka. Seal ootavad ees tema enda „Pilvelinnuste ajastu langus“, Hargla „Palveränd uude maailma“, Weinbergi „Tõrkeotsing“ ja Tarlapi „Tuleriitade öö“. Tegelikult on see romaan lugejasõbralikum Pilvelinnuste raamatust, kus pidin osade tegelaste nimed üles märkima, et mäletada, kes on kes.
Võrreldes Veskimehe enamike romaanidega, jäävad siin kõik olulised tegelased meelde, ka on enamik korduvkasutuses ning neid pole palju: Valdur, Arnold Smirsson, Kersti, Alissa, Milsiena, Ülle, Hans ja Grethol, Ista ja Dana. Mõni veel, aga tosinajagu olulist tegelast rohkem kui kahe ja poolesaja lehekülje peale pole sugugi palju ning on täiesti vastuvõetav, mõnus lugeda. Ka olulisi maailmu pole palju (Hedda ja Lukateia on peamised võõrmaailmad). Seekord siis Veskimehelt sedapidi.
Nii et: jään ootama järgmisi meistritöid!