Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.