Eiv Eloon, pärisnimega  Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit. 
 

Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed. 
 

Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad. 

[....] 

Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
 

On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
 

Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume. 

Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
 

Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme  “aga”...
 

… kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma. 
 

Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
 

Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe

Hoopis midagi muud otsides jäi kogemata silma Kingilt üsna värske lühiromaan. Kirjeldus oli tiba “nii ja naa” aga kuna hind oli odav siis miks ka mitte maitseproov teha?
 

Lühidalt - naistekas. Jah, lugesite õigesti.
 

“Elevation” on selline omapärane värk, vähemalt Kingi kohta. Eks ta on kogu aeg toonud mingi nurga alt sisse ‘meerika igapäevaelu, poliitika, spordi, popkultuuri detaile aga üldiselt on sotsiaalsed ning poliitilised jooned tagaplaanil. Seekord...
 

...“Elevation” on enda peamise, ulmelise joone poolest… kehaulme? Füsiloogiline ulme? Peategelane Scott Carey avastab ühel hetkel, et muutub järjest kergemaks. See pole ju üldsegi halb, eriti kui enda kehakuju ja vanuse kohta mõned ülekilod pole isegi probleemiks - aga vähem on parem. Häda on selles, et ta kaal langeb ja langeb aga kehakuju ning musklijõud on ikka tavalised. Ta oli ja on sportlik mees, vorm on ka kogu aeg okei. Ühel hetkel aga läheb olukord jaburaks kuna kaal on juba numbri poolest selgelt liiga madal, samal ajal silmaga vaadates on ta endiselt samasugune. Mis kõige veidram - vahet pole, kas ta on kaalul riietes, saabastes, hantlitega või suure jope ning taskutäie müntidega. Kaal on endiselt sama - st kaalumise päeval sama, paari päevaga on jälle nael kadunud. Aga kui näiteks haarab midagi sülle siis see kaotab ka enda kaalu.
 

Teine teema on väikelinna elanike suhtumine samasoolistesse paaridesse. Carey naabriteks on Deirdre ja Missy, kes käivad koos jooksmas, kasvatavad koeri ning peavad taimetoidurestoraniäri. Kohalikud aga valdavalt neid ei salli, näiteks kui üks naabritest tubli jooksjana teeb plakatil linna jooksuüritusele reklaami siis neid plakateid on linnas vähe, needki kisutakse maha ning restoran pigem vireleb.
 

Kolmandaks, tegelased. Lühiromaan ongi ju… lühike aga siin on kogu punkt kuidagi eriti kahemõõtmeline. Scott on tubli valge neljakümnendates härrasmees, kes vähemusi kaitseb. Lesbid on antud juhul veel lisaks taimetoitlased. Kui on konflikt siis algul kohe on vihkamine laes aga siis on paar positiivset nüket ja hopsti juba musi-musi, kalli-kalli. Lõpplahendus… tähendab, mul ausõna pole midagi siirupisuse vastu ning helge lõpp (mis antud juhul on küll tegelikult küsitav, et kas ikka on kõik roosamanna) on üks paljudest viisidest otsi kokku sõlmida. Aga üldiselt on kogu kompott justkui midagi sellist, mida võiks kirjutada selline intelligentne hoolas inimene, kes omab loogilist mõtlemist ning on läbinud mõne “kuidas kirjutada 30 päevaga romaan” kursuse, kus õpetatakse “õigeid” (ehk turvalisi ja igavaid) võtteid kirjutamaks absoluutselt isikupäratuid teoseid. 
 

Kokkuvõttes selline lihtne lugemine ning tegelikult on hea, et tänapäeval julgetakse ka vähemuste muredest rääkida. Kas seda peab aga tegema lamedalt ja igavalt… noh, kui hetero-värki kirjutatakse jube tihti marupiinlikult siis pole ju ükski valdkond sellest prii. Et aga Stephen King on suutnud sellise mageduse kokku kribada, on mu jaoks tõeline üllatus. See pole halb raamat, oh ei. Selline Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence’is” tüüpi raamat, mida võib ju lugeda, kerge meelelahutusena täiesti okei - aga sarnaseid samanäolisi raamatuid on poes letid täis ning keegi kurat ei suuda neid eristada…
 

Kuna eelmine raamat oli mul Bachmani (ehk siis Kingi) karm masekas nimega “Roadwork” siis “Elevation” sobis helge kustutuskummina hästi. Aga muidu, muus olukorras - ei, ei ja veelkord ei.

Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
 

Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
 

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
 

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
 

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
 

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
 

Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
 

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.