x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2020", "captures"=>[]} saadi 59 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Maria Dahvana Headley
Mr. Doornail (2016)


Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
 
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Teksti loeti vene keeles

Caitlin R. Kiernan
Excerpts for an Eschatology Quadrille (2016)


Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Teksti loeti vene keeles

Stephen King
The Outsider (2018)


Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
The Cruel Sky (1967)

H. B. Fyfe
The Well-Oiled Machine (1950)

Jack Wodhams
Wrong Rabbit (1970)


Tsivilisatsioonide kontakti lugu, välja peetud asimovlikus mõttes: ükski arenenud tsivilisatsioon ei saa olla vaenulik.
Teksti loeti vene keeles

Adolfo Bioy Casares
Una puerta se abre (1971)

Rosel George Brown
Hair-Raising Adventure (1959)


Taas lugu meeste ja naiste vahelistest suhtest. Ja sellest, et õnn ei peitu rahas...
Originaali pealkiri on parem kui jutt ise.
 
Teksti loeti vene keeles

Adam Jaromin
Vela i moj komputer (1970)

Tõnis Tootsen
Roopas (2018)


Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

A. Bertram Chandler
The Half Pair (1957)


Nunnu jutt. Mõned ilmselt ütlevad -- sentimentaalne. Kuid parajalt lühike, et mitte tüütama hakata.
... Tegelased on ilmselt pikemat aega abielus olnud.
Teksti loeti vene keeles

Alan Nelson
Soap Opera (1953)

Richard Kadrey
Ballistic Kiss (2020)


Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
 
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
 
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
 
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
Teksti loeti inglise keeles

Stanislaw Lem
Przekladaniec (1968)

Isaac Asimov
Nobody Here But— (1953)

Shin`ichi Hoshi
Uchu no Sakasu (1968)


Kosmoses rändab tsirkus: kaks meest on õpetanud koeri kõiksugu trikke tegema. Kuid järsku avastatakse jama...
Lihtne, kuid ladus jutuke.
Teksti loeti vene keeles

Robert Abernathy
Junior (1956)

Hal Draper
MS Fnd in a Lbry (1961)

Michel Demuth
Le monde terne de Sebastien Suche (1965)


Tulevikumaailma kirjeldus, ühe elaniku näitel. Kahjuks räägiti kogumiku "Neždanno-negadanno" eessõnas lõpp ära.
Teksti loeti vene keeles

Dannie Plachta
Alien Artifact (1965)


Maa kosmoselaev märkab võõrast objekti, mis osutub samuti kosmoselaevaks, kuid võõraks. Asukaid selles ei leita, küll aga mõningat materjali. Selle otstarvet hakkab uurima laeva arvuti UNIC... ja leiabki.
Vene keelde oli pealkiri tõlgitud "Ne našei rabotõ", mis väärib kiitust.
Teksti loeti vene keeles

Poul Anderson
Pact (1959)


Seekord ei kutsu inimene deemonit välja, vaid deemon inimest. Lepingu teevad nad ikkagi... rohkem ei räägi.
Teksti loeti vene keeles

Velichka Nastradinova
Zavraštaneto na Odisej (1971)


Maale läheneb veider objekt. Maandub Baalbeki platvormil ja...
Ladusa jutustamiseoskuse eest 3 1/2,  aga Dänikeni üle (ei tea, kas tahtlik või juhuslik)  irvitamine annab pool palli juurde.
Teksti loeti vene keeles

Johanna Braun Günter Braun
Die Logikmaschine (1967)

Robert Sheckley
The Cruel Equations (1971)

John Atherton
Waste Not, Want Not (1959)


See prügikoristamise meetod meenutab mulle praegust elektriautode kui saastevabade sõidukite haipimist.
Teksti loeti vene keeles

Fritz Leiber
The Silver Eggheads (1962)


Mulle võhikule tundub, et hr. Leiber on parodeerinud pulbiajastu kirjanike ja kirjastuste töid & tegemisi. Lugeda kannatab, kui olete ûsna rahulikus meeleolus.
Teksti loeti vene keeles

Stanley G. Weinbaum
The Lotus Eaters (1935)

Stanley G. Weinbaum
Parasite Planet (1935)

Rachel Pollack
Unquenchable Fire (1988)


Unquenchable Fire on fantaasia-alternatiivajalugu. Tegevus toimub Ühendriikides peaaegu sada aastat pärast üleloomulike jõudude Revolutsiooni, kus hiljem Asutajate nime saanud prohvetite seltskond pühkis imetegude abil minema kogu teaduslik-tehnilise maailmakorra. Uus maailm, kus jumalikud väed painutavad füüsikaseaduseid ja kus tiirutavad ringi head ja kurjad vaimud, on paljuski uskumatult võõras.
 
Mõnes mõttes on see aga küllaltki sarnane. Peategelane, Jennifer Mazdan, kes elab Poughkeepsie väikelinnas New Yorki osariigis on jätnud ülikooli pooleli, teeb lihttööd kohalikus energiaettevõttes ning on just äsja oma mehest lahutatud. Väikelinna on aga hiljuti kihama pannud uudis, et teadmata põhjusel tuleb pühade ajaks sinna esinema New Yorki üks kuulsamaid Jutustajaid.
 
Jenniferi see eriti ei huvita ning Jutustust kuulama ta ei jõua - kuid täpselt samal ajal välitöid tehes tabab teda veider nägemus. Mõne kuu pärast selgub, et ta on lapseootel ning vaba tahet selle osas talle eriti jäetud pole - üleloomulikud juhtumid teevad õige kiiresti selgeks, et talle on määratud see laps ilmale tuua...
 
See on üks veidramaid lugusid, mida ma lugenud olen - seda eelkõige maailmaehituse tõttu. Kõige enam sarnaneb see linnafantaasia tüüpi lugudele (näiteks Charles de Linti või Neil Gaimani teostele, kus müüdid pärismaailma sisse voolavad), kuid siin on meile tuttav maailm juba pea sajandi eest minema pühitud.
 
Lisaks pole autori maailmaehitus mitte ainult uskumatult põhjalik vaid ka täiesti võõras. Kui muidu kasutab fantaasiakirjandus ikkagi lugejale suhteliselt tuttavaid teemasid ja tüüpe, siis siin pole sellist pehmet vastuvõttu oodata. Uskumuste ja rituaalide süsteem on kirju ja kõikehõlmav ning seletused on äärmiselt napid.
 
Veidi mahendab seda asjaolu, et lugu on iseenesest lihtne. Töötlusena Uue Testamendi neitsi Maarja loost uurib see vaba tahte piire maailmas, kus üleloomuliku jõu võimu ei ole võimalik eitada. Eriti huvitav on see seetõttu, et kogu autori maailmaehitus on muidu rõhutatult mittekristlik ja egalitaarne - pigem on maailma muutvad jõud animistlikud ja inimeste kasutatavad rituaalid meenutavad uuspaganlust või New Age-liikumist.
 
Ma pole küll päris kindel, kas selline keskne mõte üksi terve raamatu mahu välja kannab. Tõenäoliselt oleks see teos mõjukam lühiromaanina, hetkel tundus, et liiga palju oli sisu täidetud väikelinnale omase intriigitsemisega. Maailmaehituse keerukuselt sobiks see teos lausa loovkirjutamise kursusele õppematerjaliks, kuid kogu muust sisust jääb lõpuks natuke vähe sõrmede vahele.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Gyula Hernadi
Homo proteziensis (1971)

George R. R. Martin
Tuf Voyaging (1986)


Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Siegbert G. Günzel
Nichts als Ärger mit dem Personal (1969)


Inglise perekond: mees, naine ja vana teener John. Robot, iseenesestki mõista. Mees on temaga harjunud, kuid naine nõuab uut... 
Teksti loeti vene keeles

Gianni Rodari
Il robot che voleva dormire (1967)


Niisama lihtne ongi: üks robot hakkas huvi tundma, mille pagana pärast inimesed magavad... ja otsustas proovida. Õppimize protsessi on päris mõnusalt kirjeldatud.
Teksti loeti vene keeles

George R. R. Martin
Manna from Heaven (1985)


Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Anton Donev
Diamantenijat dim (1970)


Minu arvates on autor püüdnud imiteerida nii Conan Doyle'i kui Lemi, ega ole kumbki imitatsioon kuigi õnnestunud.
Teksti loeti vene keeles

Anonymous
Šutnik: Sbornik nautšno-fantastitšeskihh proizvedenija o robotahh (1971)


Nagu kõik teised selle sarja raamatukesed, avas seegi vene ajal akna maailma. Huvitaval kombel läheb juttude tase  paremast halvema poole...  viimane välja arvatud.
Teksti loeti vene keeles

Brian Aldiss
Are You An Android? (1959)


Oled robot või ei ole? Ja kui ütled, et ei ole... Mõnikord on Aldissi Iiahilaadne maailmanägemine asjaks, kuid mitte siin.  
Teksti loeti vene keeles

William Tenn
The Jester (1951)


Nojah, taas lugu sellest, kuidas tuntud koomik endale sünteetilise abilise soetab...
Tahab naljakas olla.
 
Teksti loeti vene keeles

Robert Sheckley
The Battle (1954)

Clifford D. Simak
Earth for Inspiration (1941)

Eric Frank Russell
A Little Oil (1952)


"Nemnogo smazki" oli venekeelse tõlke pealkiri kogumikus "Nitotška k serdtsu". Jutu väärtust näitab seegi, et minusugune raske raua austaja juba noorpõlves selle heaks kiitis.
Teksti loeti vene keeles

Marko Kloos
Terms of Enlistment (2013)


Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King
End of Watch (2016)


Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.

Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Call Him Moses (1978)


Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Mihkel Nummert
A: Kirjad (2014)

George R. R. Martin
A Beast for Norn (1976)


Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Karel Capek
Valka s mloky (1936)


War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
 
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
 
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
 
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
 
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
 
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
 
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
 
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu. 
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
Second Helpings (1985)


Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Guardians (1981)


Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
Loaves and Fishes (1985)


Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
The Plague Star (1985)


Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

R. A. Lafferty
Seven-Day Terror (1962)

Lord Dunsany
The Gods of Pegana (1905)


"The Gods of Pegana" oli Dunsany esimene raamat, mis leidis lugejates ja mõnes kriitikus kohe suurt poolehoidu ja uus kirjanik oligi sündinud. Selles raamatus loob autor uue omailma, kus Pegana-nimelises muinasjutulises paigas tegutseb hulk jumalaid, kes mängivad inimestega julmi mänge ja jagelevad omavahel. Mina ei tahaks 31 lühikest (alla poole lk kuni 2 lk pikad) jutukest pidada eraldi juttudeks, pigem on need oma sidususe tõttu peatükid. Need on pateetilises kõrgstiilis tekstid, mis hakkavad väsitama kohe esimesest lausest peale. Levinuim lause alguse sõna on "And", mis paratamatult loob seoseid Piibliga. Žanriliselt võik neid pidada kõige lähemaks fantasy'le. Mahult ei anna need tekstid kokku isegi lühiromaani mõõtu välja.
 
Siin on peajumal MANA-YOOD-SUSHAI, kes pärast maailma loomist magab ja tema une jätkumiseks mängib üks trummar pidevalt trummi. Vähemad jumalad möllavad niisama ja nende "tegevusalad" on enamasti seotud mingi suurema, üldistava nähtusega (Aeg, Katk, Unenäod jms). Peale nende on siin mõningaid prohveteid ja ka inimesi - jumalate mängukanne. Kõik on äärmiselt mõistukõneline ja lisaks religioossele tekstile on sarnasusi ka muinasjuttudega.
 
Pegana-maailm jätkus Dunsany teises kogumikus "Time and the Gods" (1906), kus jutud on umbes poole pikemad. Peale selle seostatakse Peganaga veel kolme juttu, mis on ilmunud kogumikus "Tales of Three Hemispheres" (1919, kus need on koondatud tsüklisse "Beyond the Fields We Know". Need viimased on tegelikult täiesti arvestatavad asjad, aga "The Gods of Pegana" on selle tsükli kõige igavam komplekt. Ilmselt on minu skaalal vastav lainepikkus lihtsalt puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Fredric Brown
Placet Is a Crazy Place (1946)


Kolme jutu arvustused tulid järjest: käesolev, "Jokester" ja "Seven Days Terror". Ja kõigi suhtes oli mul tunne, et olen neid kunagi ammu lugenud -- vene keeles pealegi.
Ei läinudki pikka otsingut tarvis. Nimelt ilmus sarjas "Зарубежная фантастика" 1968. aastal kogumik "31 июня", kus peale nende lugude on veel teisigi häid asju.
"Placet" aga saab kindla viie.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Isaac Asimov
Jokester (1956)

Fredric Brown
Placet Is a Crazy Place (1946)

R. A. Lafferty
Seven-Day Terror (1962)

Robert Silverberg
Lord Valentine`s Castle (1980)


Lord Valentine's Castle on eepiline fantaasialugu. Tegevus toimub planeedil Majipoor, mis on Maast umbes kümme korda suurem, kuid erinevatel põhjustel on seal raskusjõud ligikaudu sama. Neliteist tuhat aastat enne selle loo toimumist, kosmoserändude ajastul asustasid selle peamiselt inimesed, kuid ka seltskond teisi intelligentseid liike.
 
Loo peategelaseks on Valentine, noor rändur, kes ei mäleta oma minevikust suurt midagi. Ta saabub Pidruidi sadamalinna just sellel hetkel, kui seal toimuvad pidustused tema nimekaimu Koronaal lord Valentine auks. Ta palgatakse kähku ühte rändtsirkusesse, kellel on abikäsi vaja ning peagi selgub, et ta on ebatavaliselt andekas...
 
Teatud mõttes on huvitav, et Silverberg sellise raamatu kirjutas - enne seda oli ta endale nime teinud peamiselt ulmekirjanduse "uue laine" stiilis sotsiaalteemasid kasutavate teostega. Käesolev lugu on aga üsna puhas fantaasia, lisatud SF elemendid on pigem kaunistuseks ning tugevat teaduslikku põhja ei maksa neistki otsida.
 
Maailmaehituse kõige huvitavam aspekt on ehk planeedi vastandlikud Neli Suurvõimu - taevani ulatuva mäe tipus asetsevast lossist valitsev Koronaal; sügavale maa alla maetud labürindist seadusi ja bürokraatiat juhtiv Pontifeks; õitsvalt palverändurite saarelt rahu ja õpetust saatev Ulmaemand; ning kuivast kõrbest karistusi jagav Unenägude Kuningas.
 
Veel huvitavam on aga kogu teose toon. Kui praegu valitseb fantaasiat peamiselt "sünkmorn" stiil, siis selle raamatu toon on radikaalselt vastupidine (ehk võiks seda kutsuda "rõõmhelgeks"?). Majipoor on praktiliselt utoopia - elu õitseb, kõik intelligentsed liigid elavad rahus, sõda on aastatuhandete tagune mälestus ja mõrv mõeldamatu kuritegu.
 
Isegi vandenõu, mis on Valentine'i loo keskmeks, on üllatavalt leebe. Verevalamisest hoidutakse siin loos isegi lahingus, kus vähegi võimalik. Ainus otseselt süngem teema on planeedi põlisasukate kohtlemine - sisalikutaolised Piurivarid, keda kutsutakse Kujumuutjateks, on ühiskonnast välja surutud ja virelevad džungli-reservaatides.
 
Mingil hetkel võis ehk arvata, et tegemist on teatud kolonialismi allegooriaga Ameerika või Austraalia stiilis, kus elab küll täielik rahvaste paabel, kuid tõrjutud aborigeenid seisavad siiski eraldi. Samuti on potentsiaalne süngus peidus unenägude kontrollis - Emand ja Kuningas võivad oma käe sirutada praktiliselt iga Majipoori elaniku pähe.
 
Tegelikult siiski siin nii sügavale ei minda. Eelkõige on see ikkagi rännak, mille käigus kogutakse kokku punt sõpru ning minnakse siis õiglust jalule seadma. Tõeline Valitseja ületab siin takistused eelkõige oma südameheadusega, mis töötab, sest ta ongi päriselt õilsameelne. On see kõik natuke naiivne? Ehk tõesti, aga kindlasti ilus ja praeguses ajas omamoodi värskendav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Kadri Umbleja
Õues mängimine keelatud (2020)


Rahvatarkus ütleb, et tilk tökatit rikub terve meepoti, ja õigus ka.
Jutul pole ju iseenesest vigagi, ma vana paksu heteromehena hindan seda kõrgelt, kui naised naiselikult toimetavad... kuigi autori mõne varasema jutuga on siin teatud kattuvusi.
Aga.
Tegevus toimub kaevandusasteroidil, kus tekkiv varing toob kaasa igasugu õnnetusi (millel jutt põhinebki). Isegi asteroidi nimi on ära märgitud -- Lutetia.
No anna kannatust! Varing asteroidil... vaatasin järele raskuskiirenduse Lutetia pinnal See on 5 cm/(s*s). Viis sentimeetrit sekundi ruudu kohta, mitte meetrit. See tähendab, et hirmuäratav varing on esimese sekundi lõpuks suutnud langeda kaks ja pool sentimeetrit, teise sekundi lõpuks kümme... Kuivõrd räägiti kitsastest oludest, oletame, et lagi oli kolme meetri kõrgusel. Põrandani jõudmine võtnuks sel juhul aega umbes 11 sekundit. Ei tohiks olla väga võimatu põgeneda... Pealegi vajutaks tonnise massiga kaljurahn Lutetial inimese jalgadele viiekilose jõuga...
Ja saigi minu lugemiselamus rikutud. Sest pöörasin tähelepanu sellele, et asteroidi polnud sellesse lukku mitte millekski vaja -- seega pole tegu ulmega. Pannud see kaevandusasula kuhugi... Tšiilisse või...
Seda, kuidas niimoodi hämada, et füüsikaliselt võimatud asjad fantastikas mitte üksnes usutavad tunduksid, vaid lugeja lausa kaasa haaraksid, tasuks õppida. Weyrilt näiteks. Clarke'ilt. Hal Clementilt. Jne.
Miinimumhindele lisab ühe palli loo juba mainitud naiselikkus.
 
Teksti loeti eesti keeles