x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2019", "sort"=>"autor", "suund"=>"asc", "captures"=>[]} saadi 62 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Kaido Tiigisoon
Sümpaatia (2019)


Esimene minu poolt loetud kohalik postapo lugu, kus Jõgeva asemel lasti hoopis Tallinn õhku. Juba see on saavutus omaette. Tegemist looga, mille võiks leida pigem ajakirjast, kui raamatukaante vahelt. Ei olnud üldsegi halb aga samas ei olnud ka midagi väga erilist. Pinevust oskas autor hoida, salapära oli enam-vähem lõpuni. Lihtsalt selle salapära fookuspunkt muutus pidevalt. See oli ka esimene lugu selles antoloogias, mis ei haaranud oma mastaapsusega ja seetõttu tundus kuidagi tühjema või tühisemana (teiste kõrval, ka Libakassi kõrval, kuigi ka Libakass oli situatsioonikirjeldus). Sümpaatia ja talle järgnenud Esimene port olid mõlemad kuidagi teistest lugudest eraldiseisvad, teise mustriga kirjutatud. Ja veel – aitäh, Kaido Tiigisoon, et panid mind tõsiselt vihkama sõna „klade”.
Teksti loeti eesti keeles

Taavet Kase
Droonid (2019)


Huvitava stiiliga ebahuvitav jutt. Vägisi jääb mulje nagu startuppide põlvkond hakkaks taasavastama ja ümber mõtestama ulmekirjandust, luues sellest enese jaoks mingit leiget sousti.
Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas Joel Jans
Mister Higginsi õpetus (2019)


Ootasin sellelt loolt mingit head puänti, aga mida ei tulnud, oli hea puänt. Hea küll, meil oli selline maailm, kus külm sõda oli umbes sadakond aastat kobrutanud, sotsiaalmeedia puudumise tõttu ei teadnud keegi eriti täpselt, kas pommid lendavad või mitte ja selles maailmas hakkas üks tüdruk kahtlema, kas see kõik, mida neile näidatakse, ikka on nii nagu ta on. Aga ega ta kaua kahelda saanud - talle näidati hirmsaid venelasi ja kogu kahtlus oligi peast pühitud. Vsjoo, finito, the end.
Kuidagi petetud tunne jäi lõpuks mulle lugejana.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Lumemarjaveri (2019)


Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
 
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
 
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)


Lugesin esimese lehekülje ja vaevaliselt ka teise lehekülje ja mõtlesin, et miks sa ennast sellist asjadega vaevad. Miljon tegelast, suht suvaline koosolek, kus räägitakse mingist suvalisest asjast ja siis tuleb äkki mingi ajahüpe teise tegevuse juurde ja...
 
Ütleme siis kokkuvõtvalt selle loo kohta nii, et tegemist on kahtlemata selle kogumiku kõige-kõigemaga. Kõige ulmelisem, kõige pöörasema ideega ja kõige huvitavama sündmuste käiguga lugu. Algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Pärast lugemist oli mingi sõnuseletamatu tunne hinges. Ei olnud ju mingi sõnaseade meistriklass ega ka mitte üliägedate tegelastega, kellele kaasa elada, lugu. Ent ometi oli see tunne olemas. Nagu oleks lugenud midagi, mis sunnib hinges – wow – ütlema. Vaikselt ja varjatult.
 
Natuke arusaamatuks jäi vaid autori soov vihjata paari tegelase vaheliste suhete intiimsusele. Sellega ei jõutud kuhugi ja need ei mänginud ka loos erilist rolli. Autor oleks justkui tahtnud midagi öelda aga iga kord kui ütlema hakkas, tõmbus tagasi. Ehk oligi see taotuslik, et lugejal tekiks mingi mõte antud küsimuses. Ei tea...
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)


Konkursi võidulugu ja ühtlasi kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
 
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)


Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.
 
Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Esimene port (2019)


Kusagil tulevikus või kuskil teises dimensioonis on avastatud/leiutatud maailmade vaheline liiklemine, kus piisava digitaalse raha eest on igaühel võimalik teleporteeruda kuhu aga iganes soov on. Fua Jee, kuhu peab jõudma ning mis töötab kui hiiglaslik fuajee, milles on uksed erinevatesse maailmadesse, tundub kui miski MiB filmidest. Täiesti äge idee ning selle idee teostus on samuti igati tip-top.
 
Mulle ei meeldinud see lugu tükk aega pärast lugemist. Tundus lapsiku ja nõmedana. Võib-olla ei suuda ma enam ennast noorusaegadega samastada? Olen vanaks ja igavaks muutunud? Mis mõttes on peategelase nimi C? Mis paganama keelekasutus? Ohtralt slängi ja tobedakõlalisi sõnu, mõtlematus ja kiirustamine, kõik see on loos olemas ja ma vihkan vihkan vihkan.
 
Aga teate mis? Loo suurim puudus on selle loo suurim voorus! Mõtlesin täna selle jutukese peale ja tabasin ennast mõttelt, et see ei ole ju ometigi mingi kirjaniku või keskealise sulesepa kirjeldus teismelise plika elust – see ongi teismelise plika seiklus läbi sellesama teismelise silmade. Kui autor suudab luua pildi sellest, milline võiks olla tulevikus noorte kõnekeel, släng ja suhtumine, ilma et ise mingit moraalitsemist või hinnangut annaks, siis on see üks tõsiselt hea autor ja see lugu tõsiselt hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Riisirahvas (2019)


Mahkrast räägitakse legende. Teda vihatakse ja kardetakse, austatakse ja imetletakse, teda on isegi meemidesse valatud. Aga see kõik ei päästa Riisirahvast. Mäletan, kui seda käsikirjana lugesin – tundus üsnagi rohmakas tekst olevat, oma olemuselt lisaks veel üsna aeglaselt kulgev Kiplingi ja Verne stiilis seikluslugu. Aga olgu – mul oli värskelt meeles Mahkra mammutilugu ja sealne keelekasutus, samuti üliäge ja minult vaid ülivõrdes kiidusõnu saanud homaaž Lovecraftile „Venuse sünni” näol, seega ma kujutasin ette, et toimetamise käigus läheb lugu paremaks ja äkki, äkki otsustab autor ka oma räigest rõvedusest loobuda (mis, ma muidugi teadsin, on tühipaljas puritaanlik enesepett). Aga ei – läks võistlusele nii, et laulis ja pani teise koha taskusse. Kui nüüd minu alalhoidlik konservatism maha suruda, siis ma usun, et selle loo võlu seisnebki just nimelt selles kontrastide mängus. Loo kulgemine uinutab, paneb mõtlema sind ühes suunas ja siis äkki rabab jalust, lõhub tabureti tagumiku alt ja kukud peaga vastu laua äärt. Seejärel aga ajad ennast jalule ja kukud uuesti vastu laua äärt. Jah, just sedasi see lugu teebki.
Paneks muidu neli punkti aga panen kolm, sest rohkem lugeda ei taha.
Teksti loeti eesti keeles

Jana Raidma
Libakass (2019)


Verivärske (ulme)kirjaniku debüüt. Tubli ja vägev saavutus debüüdiga kohe jutuvõistluse esikolmikusse sattuda. Ja noh – mis seal pattu salata – lugu ise oli seda ka väärt. Vaimukas, läbimõeldud ja sobilik igas vanuses lugejale. Jagan žüriiliikme Weinbergi arvamust, et Raidma võiks proovida sulge lastekirjanikuna. Jäädes muidugi truuks sellele stiilile, mis Libakassist läbi kumas. Ma olen täiesti kindel, te meil oleks vaja rohkem sellist Kivirähalikku veidi ülevõlli maailma.
 
Otu tegemised olid väga hästi ja korralikult kirjeldatud, nii et lugemisel tekkis umbes sarnane tunne nagu mingi aeg tagasi Rajaniemi lühijutus „His Master`s Voice”, mille kohta kirjutasin: „ma hakkasin ennast tundma koerana.  Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.” Antud loo puhul siis nägime maailma mitte koera, vaid kassi silme läbi. See on minu arvates väga hea saavutus!
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Umbleja
Siis, kui nad tulid... (2019)


Väga hästi kirjutatud lugu. Näha on, et autor suudab luua pilti ja lugeja selle pildi sisse tõmmata, teda seal edasi ja tagasi liigutada ning vahendada pildi sees olevate tegelaste vahetuid emotsioone lugejale. Jube kahju, et loos pole grammigi ulmet. Need, kes tulid, oleks võinud olla ju võõrad, tulnukad. Ja nad oleks võinud ju inimtegelased koloniseerida, neid enese jaoks tööle rakendada. Ja need tulnukad oleks võinud võidelda teiste tulnukatega, kes oleks tulnud inimkonda vabastama. Selle asemel saame aga loo, kus need, kes tulid, olid võõrad, keda peategelane polnud kunagi varem näinud. Need võõrad koloniseerisid saare pronksiaja tasemel elavad inimesed ja rakendasid neid enese jaoks tööle. Need võõrad inimesed, kes tulid, võitlesid teiste võõrastega, kes samuti tahtsid tulla, et siis kohalikke inimesi vabastada. Jube kahju, et need võõrad polnud tulnukad või kuskilt teisest dimensioonist pärit olendid.
 
Tahtsin pikalt heietada sel teemal, kas ja kui mõtekas on ulmejuttude konkursil esiviisikusse sokutada lugu, milles pole üldse ulmet aga eelnevat lühikokkuvõtet tehes sain isegi oma pealiskaudsusest aru. Ma usun, et Umbleja jutt on selline, mida võiks lugeda nii tõsiuskne ulmik, kui tõsiuskne tavakirjanduse nautleja, kartmata hetkekski, et tema ootused saaks petetud.
Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Riia keisririigi allakäik ja langus (2019)


Toomas oli see poiss, kes kirjutamise ajal pidevalt virises, et tema vist küll oma lugu valmis ei saa. Ja mis välja tuleb? Igati vinks-vonks jutuke, kus on maagiat, seiklust ja üksjagu intriigi. Aga õige kah – konkurente tulebki petta ja neile kärbseid pähe ajada. Mitte, et enda lugu sellest paremaks läheks aga vähemalt lähevad konkurentide lood halvemaks. Loodetavasti...
 
Riia Keisririigi allakäik ja langus on väga mõnus ja ladus lugemine mingist alternatiivmaailmast, kus viimased keisrid kukutati alles eelmise aastasaja lõpukümnetel. Kus sinivereliste kehad on maagiast läbi vettinud ja nende kehaosad on maagia edasikandjana väärt ja minev kaup. Inimeste söömine ja luutükkidega äritsemine on igapäevane tegevus.
 
Vaadates seda, mida Krips on varasemalt kirjutanud, on see kahtlemata ka üks parimaid lugusid tema repertuaaris. Neli ulmelugu seitsme aasta jooksul. Kirjuta ometi rohkem!
Teksti loeti eesti keeles

Yoon Ha Lee
Revenant Gun (2018)


Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Catherynne M. Valente
Space Opera (2018)


Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Naomi Novik
Spinning Silver (2018)


Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Rebecca Roanhorse
Trail of Lightning (2018)


Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Jack McDevitt
Deepsix (2001)

Aleksei Tolstoi
Sojuz pjati (1925)


Antud jutt meenutab tugevalt Insener Garini hüperboloidi, ehk peategelasteks on taas geniaalne insener ja ahne ärimees, kes üritavad oma uudse hävitusrelvaga kogu maailma aktsiaturge raputada. Relvaks ise on seekord aga Aeliitast pärinev Mstislav Losi pulssrakett, mis on lõhkeainega täidetud ning millega üritatakse kuud pooleks lüüa. Mulle meeldis. Kirjeldused on mastaapsed ja haaravad ning ka lõpp oli päris muhe. Nimelt selgub, et kogu inimkond saab kosmilistest kataklüsmist sedavõrd sügava ühise trauma, et otsustab kapitalismi täielikult hüljata ning puna-hipideks hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Edgar Allan Poe
Some Words with a Mummy (1845)


Alguses tundub, et tuleb vahva õuduslugu aga siis hakkab elluärganud muumia janditama ja teda üles äratanud härradega kemplema, et kumma  maailm on parem ja mind see kaasa tõmmata ei suutnud. Lihtsalt ei olnud vaimukas ja mõjus aegununa. Võibolla mõne lugeja jaoks päästab hinde teksti vanus ja see, et esitatud idee on oma ajast ees aga mind see leebuma ei pane.  
Teksti loeti eesti keeles

Prosper Merimee
Lokis (1869)


Pisut etteaimatav süzee aga mõnusa atmosfääriga etnoõudus Leedu rahvaluulest ja legendidest huvituvast professorist, kes läheb uurima ühe sealse krahvi raamatukogus leiduvaid haruldasi teoseid ning avastab, et tema võõrustaja on tegelikult libakaru. Loo kõige suuremaks üllatuseks on kahtlemata tema vanus. Ilma baasi vaatamata oleks pakkunud, et kirjutatud kusagil sajandi alguses-keskpaiku ehk siis väga hästi vananenud tekst mida kõlbab lugeda ka tänapäeval.
Teksti loeti eesti keeles

Kell Rajasalu
Käilakuju (2019)


Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Riisirahvas (2019)


Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jana Raidma
Libakass (2019)


Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Kadri Umbleja
Siis, kui nad tulid... (2019)


Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Ortoni isevärki avantüür (2019)


Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Sümpaatia (2019)

Abdul Alhazred
Necronomicon (1977)

Stephen King
Misery (1987)




Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...


...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.


Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.



 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Stephen King
The Shining (1977)


Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
Damnation Alley (1969)


Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles

Stephen King
The Library Policeman (1990)


Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.



Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.


Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.


Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.


Teksti loeti eesti keeles

George Turner
The Sea and Summer (1987)


The Sea and Summer on kliimamuutuse-ulmelugu. Peamiselt toimub tegevus 21. sajandi keskpaiga Austraalias, kus õhusoojus on märgatavalt tõusnud ja sulav Antarktika on kergitanud merepinna rannikuäärseid linnu üle ujutama. Tegemist on lugu-loos tüüpi teosega, sest põhijutustust ümbritseb väike raamnovell, mille tegelased arutavad põhiloo üle umbes tuhat aastat hiljem, kui ebastabiilne kliima on pööranud järgmise jääaja suunas.
 
Põhilugu on esitatud paljude erinevate tegelaste kaudu ja otsene peategelane puudub. On üksteist vihkavad vennad Teddy ja Francis, kes langevad koos oma emaga ühiskonna töötavast kõrgklassist (slängis "Sweet") sotsiaaltoetustest elavasse alamklassi ("Swill"). On salapolitseiohvitser Nick, kelle juurde Teddy välja õppima pääseb ja kergelt korrumpeerunud juhtivametnik Nola, kes võtab tööle Francise. Ning kõige huvitavam karakter, kohalikke kõrghooneid kontrolliv jõuguboss Billy, kes armub vendade emasse Alisoni.
 
Ma pean ütlema, et raamat üllatas mind mitmes kohas üsna positiivselt. Kuigi kirjutatud mõnda aega tagasi, mõjub selle nägemus kliimamuutusest läbinägelikult ja ajakohaselt - selle võib vabalt panna ühte ritta näiteks Paolo Bacigalupi või Kim Stanley Robinsoni hiljutiste töödega samal teemal.
 
Ka maailmaloomesse oli mõtteid korralikult pandud. Esmapilgul veidi lapsik Sweet-Swill klassijaotus peidab tegelikult oluliselt rohkem pooltoone, mis lugemise käigus aegamööda välja tulevad. Valitsuse järkjärgulised reaktsioonid ja lahendused erinevatele kriisidele, mis selle maailmakorra tekitasid, on mõistetavad ja tõepärased. Vahest ainult salapolitsei-treeningu osa oli natuke üle pakutud.
 
Tegelaste välja joonistamisele on ka rõhku pandud. Vendadest tegelased on erineval viisil meeldivad ja ebameeldivad ja printsipiaalne salapolitseinik Nick ei ole lõpus enam päris selline. Eraldi tahaks veelkord kiita jõuguboss Billy tegelast, kes on vastuoluline (ja samas mõistetavalt) päris mitmes eri mõttes.
 
Kriitika seondubki mul pigem loo tegevuskäiguga. Kui teose maailmapilt raamatu algusega selgeks on saanud, siis tundub, et lool kaob idee natuke käest ära. Keskosa salapolitsei-treening ei sobi hästi ülejäänud jutustuse realistlikuma tooniga. Lisaks, kuigi raamatu teiseks pooleks leitakse uus teema põnevust ülal hoidma, siis selle lõpplahendus ei tundunud mulle eriti tugev.
 
Suures plaanis on tegu siiski hea ja läbinägeliku tööga päevakajalisel teemal.
 
Hinnang 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Walter M. Miller, Jr.
The Best of Walter M. Miller, Jr. (1980)


The Best of Walter M. Miller Jr. on ulmejuttude kogumik, mis on küll algselt välja antud 1980ndal aastal (ja hiljem SF Masterworks seerias pealkirja "Dark Benediction." all), kuid sisaldab autori poolt ajavahemikus 1951-1957 kirjutatud jutte.
 
Jutud hindega 3/10
 
Blood Bank: veniv ja etteaimatava lõpuga galaktilise seikluse ulmelugu.
 
Jutud hindega 4/10
 
The Lineman: samuti veniv lugu ehitustöölistest Kuu peal, mitu erinevat ideed aga ükski neist ei jõua kuhugi.
 
Vengeance For Nikolai: tobe lugu fašistliku USA sõjast NSVL vastu, sinisärkide tervitus "America First!" oli ainus toredam tera.
 
Jutud hindega 5/10
 
You Triflin' Skunk!: naljaka lõpuga lugu, kus vaese üksikema laps sonib, et ta isa on tulnukas.
 
I, Dreamer: nukravõitu lugu sellest, kuidas kosmoselaevade tegemiseks kasutatakse inimbeebisid.
 
Dumb Waiter: postapokalüptiline lugu, kus peategelane püüab automatiseeritud linna uuesti tööle saada.
 
Big Joe and the Nth Generation: lugu sellest, kuidas Marsi koloonia on langenud eelindustriaalsele tasemele.
 
The Big Hunger: üsna toredalt luuleline lugu galaktika vallutamisest.
 
Jutud hindega 6/10
 
The Will: südamlik lugu vähki surevast poisist, kes paneb oma viimase lootuse ajarännu teooriale.
 
Crucifixus Ethiam: painava õhustikuga lugu Marsi terraformimisest.
 
7/10 Anybody Else Like Me?: nukker lugu keskealisest pereemast, kes avastab, et ta on telepaat.
 
Conditionally Human: üsna õudne lugu sellest, kuidas range sündivuskontrolli tõttu toodetakse inimeste hoolitsusvajaduse rahuldamiseks geenimuundatud loomi.
 
8/10
 
The Darfsteller. See on lugu endisest näitlejast, kes töötab uut tüüpi automatiseeritud teatris koristajana. Kümmekond aastat tagasi leiutati viis näitlejate salvestamiseks, mistõttu said kõige suuremad näitlejad oma oskused maha müüa, kõik ülejäänud jäid aga tööta. Lisaks heale ja jätkuvalt olulisele teemale, on põnev ka näidend, mida esitatakse (see räägib Nõukogude Liidu lagunemisest).
 
Dark Benediction. See on postapokalüptiline lugu haigusest, mis hakkab levima pärast veidrat meteoriidisadu. Peategelane satub ühte haigestunud tütarlast aidates saarele, kus haigestunud on loonud oma koloonia ja kultuuri. Teema on küll tavaline, aga jutustus- ja lahendusviis on väga hea ja siiani värske. Parem, kui sellele natuke sarnane "I Am Legend".
 
Kokkuvõttes on minu arvates tegemist heal tasemel kollektsiooniga. Walter M. Miller Jr. oskab kirjutada ning tihti on eriliselt tunda tema katoliku tausta mõju, mis annab osadele lugudele palju juurde. Kahjuks jääb enamus lugusid küll tasemele 5/10 või alla selle, aga tugevad lood on siin tõesti tugevad.
 
Hinnang jutukogule tervikuna: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Michael Bishop
No Enemy But Time (1982)


No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis. 
 
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga... 
 
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega. 
 
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist. 
 
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider. 
 
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust. 
 
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Sergei Lukjanenko
Tšernovik (2005)


Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Sergei Lukjanenko
Tšistovik (2007)

Arthur C. Clarke
Green Fingers (1956)

Arthur C. Clarke
All That Glitters (1956)

Arthur C. Clarke
Watch This Space (1956)

Douglas Adams
The Hitch Hiker`s Guide to the Galaxy (1979)


Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke
A Question of Residence (1956)

Brian Aldiss
Who Can Replace a Man? (1958)


See on viimane lugu kultusantoloogiast, mis minult hinde saab. Ja põhjus on selles, et momeelest on õige 4 1/2 ning ma ei osanud pikka aega ümardamist teha. Midagi jääb väga heast puudu... kuid kuivõrd a) ma ei suuda sõnastada, mis just ja b) robotid olid hiigla nunnud, siis ümardan ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Taavet Kase
Droonid (2019)

Arthur C. Clarke
The Starting Line (1956)

Arthur C. Clarke
Robin Hood, F.R.S. (1956)

Meelis Ivanov
Apollo 18 (2019)


Alustame siis ka tagantpoolt lugemist.
Veidi lakooniline, aga kuna lugu koosneb kahe osapoole konspiratiivsest kirjavahetusest, siis ei olekski teistmoodi võimalik. Ja ma valin iga kell lakoonilisuse mõttetu loba asemel. Siin jutus on iga lause omal kohal. Infot antakse nii vähe, kui võimalik ning nii palju, kui vajalik.
Õnnestunud jutt. Hea algus/lõpp kogumikule.
Teksti loeti eesti keeles

Toomas Krips
Riia keisririigi allakäik ja langus (2019)


Iseenesest nagu ilusti kirjutatud lugu, kahjuks mitme suure suure puudusega. Esiteks on see temaatiliselt absoluutselt ebahuvitav. Mulle no üldse ei lähe korda aadlike tegemised, kõiksugu kostüümid ja ballid, ning samuti urban fantasy klišeed (kõik maagilised detektiivid võiksid end põlema panna). Teiseks toimub tegevus mitte lihtsalt maagilises, vaid alternatiivajaloolises maailmas, ja kaks kihti korraga on liig - loo maailm ei hakka kummaski kontekstis korralikult tööle. Ja kolmandaks on lugu oma pikkuse kohta lihtsalt liiga tihe, kõikvõimalikke tegelasi ja infot on kole palju. Mõned detailid on päris vahvad, aga lugu nad päriselt heaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles

Anna Gurova Aleksandr Mazin
Malõška i Karlsson - 2, ili "Pištša, moltšat!" (2006)


... ehk siis alapealkiri "Toit, vakka!" Intrigeeriv, eksju?  
 
Võrreldes esimese raamatuga on trolle rohkem, haldjad tigedamad, olukorrad veel totramad (kes oleks küll osanud arvata, et Stockholmis asuv  Wasa laevamuuseum on puhas trollide pesa!!), no ja toit ei kipu mitte kuidagi vakka olema. Seda ei haldjate ega trollide vaatevinklist.  
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Mazin
Vožd vikingov (2013)


Neljas osa XXI sajandi mehe seiklustest viikingimaailmas algab täpselt sama hoogsalt kui eelmisedki -- st toimub tõhus Euroopa inimpopulatsiooni puruksjahvatamine, peaosas sedakorda suures osas superviiking Ragnarist natuke vähem tuntud viimase pojuke Ivar Konditu, kes korraldas rööretke Inglismaale. No ja meie mees on ka asjas osaline. Kuidas siis muidu, kui tema õnnest räägitakse juba legende. Aga iga hea asi saab ju ükskord otsa, ning ca 3,75 raamatut lakkamatult karjääri teinud mees jääb hoobilt ilma nii omandatud laevadest, ustavatest alluvatest, kaunist naisukesest kui ka koduks väljaehitatud mõisast. C'est la vie!
Teksti loeti vene keeles

Anna Gurova Aleksandr Mazin
Malõška i Karlsson (2005)


Sihuke ilus pealkiri, lausa ärgitas parema lugemisvara puudumisel käte võtma. Oletus osutuski vähemalt esimestel lehekülgedel tõeks -- tegu oligi Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlssoni" analoogiga. Õnneks või õnnetuseks aga ainult alguses. Tulemuseks on sihuke kerge (pigem noortekas) ja lobedalt läbi saav raamat, mis ajutegevust väga ei kurna. Pigem vastupidi.
 
Niisiis: tuleb neiu Pihkva kandist Peterburi ülikooli astuma. Ei saa sisse, kuna pole arvestanud sellega, et sissesaamiseks tuleb meelehead pakkuda. Koju tagasi minna ka ei taha ning õnnelikumad kaas-sissepürgijad sokutavad ta ühe tühjana seisva katusekorteri valvuriks -- seal pidada nimelt kummitama. Ei kummita, seal elab kohakaasluse alusel nimelt Karlsson. Ei, mitte see parajalt paks mees parimates aastates, vaid hoopis samanimeline trollide haldjavastase geneetilise aretustöö lõppsaadus, kes paraku küll on oma parimais aastais. Tembutamise asemel likvideerib Karlsson hoopis linnas haldjaid. Viimased... ütleme nii: näevad välja nagu Harry-Potteri lugude tüüpilised Malfoyde klanni liikmed, ja on täpselt sama ülbed ja sapised niisamuti. Neiu satub ühe haldjaüliku tähelepanu orbiiti, mistõttu Karlssonil tuleb veel neiu päästmisega ka tegelda.
 
Naeruturtse tuli lugemise ajal omajagu.
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Mazin
Viking (2010)


Mazinit võib pidada üheks olulisemaks vene ulmekirjandusmaastiku kujundajaks, kuna tema alustas raamatute masstootmist teemal -- meie (so XXI sajandi) mees kusagil ammuses minevikus. Seejuures ei ole üldse oluline, kuidas too sinna satub ja sageli piirdubki ulmeline osa vaid eelmainitud seigaga. Selles sarjas on ulmet näpuotsaga siiski rohkem jagatud.
 
Nagu pealkirjastki võib aru saada, prantsatab üks tänapäeva venelane viikingiaega. Viisil, millega võrreldes on isegi John Carteri Marsile kandumine originaalne. Ühesõnaga, paljana nagu kooritud porgand kusagil võpsikus ärganud mees leiab endale kõigepealt peavarju kohalike pärismaalaste juures, siis relvad ja ... nojah -- ajastule kohaselt ka probleemid mõõgaga vehkijate näol. Mitmesuguste juhuste kokkulangemisel jõuab mees kõigepealt varjaag Hroerichi družiinasse ja ühes tollega lõpuks kurikuulsa Ragnar Lodbroki kogutavasse sõjaväkke välja.
 
Väärib märkimist, et tüübil pole tollest ajastust üldse mitte mingisuguseid teadmisi, aga see-eest on ta mitmekordne Venemaa meister ajaloolises mõõgavõitluses. Millest on oluline abi toonase inimpopulatsiooni hõredamise juures.
 
Lugu on kirja pandud hoogsalt ja humoorikalt, niivõrd-kuivõrd pidev verevalamine seda võimaldab. Ajaloolist tõde ilmselt otsida ei maksa. Päris hulk lehekülgi sisaldavad ka eestlaste tegemisi.
 
Ja kus siis ulmeline element on? Ääriveeri võiks siia alla lugeda berserki ja völva, samuti Odini pühamus saadud siraka. Aga seiklusjutuna väärib lugemist, eriti kellele viikingimaailm meeltmööda.
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Mazin
Belõi Volk (2011)


Meie (so XXI sajandi) mehe seiklused IX sajandi viikingite maailmas jätkuvad. Suuremaid lahinguid seekord ei toimu, peategelane omandab Taanis maatüki, armukese, verevenna, hulga trääle, hunniku rahaekvivalenti-hõbedat, aga samuti hea hulga sõdalaskuulsust, sõjalist väljaõpet ja omaduse oma organismis berserkiomadused käivitada. See viimane on viikingimaailmas täiesti enneolematu nähtus ning ongi raamatu ainuke ulmeline osa peale kahe sõnavahetuse kohaliku jeti ehk trolliga. Rohkem midagi uut ulmelist sarja enam lisandu, samas  aga nähtus leiab edaspidi ohtralt ekspluateerimist. Asja olemus seisneb selles, et berserk üldjuhul on karuloom, kes raevuhoos haavamatu terminaatorina kõik ettejääva nö hakklihamasinana ära jahvatab -- paraku ei jätku "patareitoidet" aga rohkem kui 5 minutiks, peale mida on tüüp päev-kaks täiesti koomas, peategelasele aga tekib saatjaks valge hundivolask, kelle ilmumine viib mehe täielikult kaine peaga (!) berserki seisundisse, kuid järgnevat koomat ei tekita. Tõsi, hundu on isepäine ja ilmub siis kui ise tahab, aga mitte siis, kui vaja on. 
 
Parem kui esimene osa.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Mazin
Krov Severa (2012)


Sisukokkuvõtteks piisab, kui öelda et tegu on Ragnar Lodbroki rüüsteretkega Prantsusmaale /ajalooline fakt/ ja sellele järgneva rüüsteretkega Vahemerele ja Rooma /reaalsuses toimus mõnevõrra hiljem ja mitte Ragnari poolt/. Ühesõnaga, XXI sajandi mees IX sajandil omandab palju varandust ja lõpuks terve laeva. Elus, terve ja rikas -- küll läheb teisel hästi!
Teksti loeti vene keeles

Aleksandr Mazin
Tanets volka (2014)


Sarja viies osa on tegelikult üksainus verine Põhjala saagat vääriv kättemaksuepisood, mille -- st saaga -- asjaolude kokkulangemisel peategelane -- meie XXI sajandi mees viikingiajal -- ka füüsilisel kujul kätte saab. Eelmise osa lõpul meie kangelase kodu kallal vägivallatsenud seltskond saab tunda karmi Nemesise vaimu ja Ragnaröki ootuses Odini koda täieneb hulga vahvuritega. Lõpp hea, kõik hea (suuremale osale ellujäänutele).
Teksti loeti vene keeles

Alastair Reynolds
Century Rain (2004)


23. sajandil on inimkond suutnud Nanokausti (imeline termin) järel Maal kogu elu hävitada. Peategelasest arheoloog Verity Auger saadetakse antud teema uurimise pealt hoopis mujale. Nimelt avastati ühe ussiurke otsast suletud hiiglaslik objekt, mis sisaldab Maa identset koopiat. Ainult et aeg on seal justkui 50-ndate Pariisi kinni jäänud. Idüllilist alternatiivajaloolist sättungit häirib asjaolu, et keegi plaanib ussiurke otsas oleva tsivilisatsiooni hävitada.
 
Veidral kombel oli kolmveerand romaanist mõnus lugemine oma kenade pöörete ja vägevate ideedega. 50-ndate Euroopa kultuuri kohtumine külalisega tulevikust, klassikaline mõrvamüsteeriumi lahendamine detektiivide abil, mis loomulikult võtab peagi ette hoopis teised tuuri ja mastaabid, Pariis-noir. Suurpärane! Isegi raske rännak tagasi nn tulevikumaailma oli huvitav, sest avati tausta 23. sajandi inimkonnast. KUID teose viimane veerand (madin) jäi kuidagi rabistatuks ja meh varjundiga. Liiga lihtsad ja lõplikud lahendused. Oleks oodanud midagi rohkem eepilisemat sellise seikluse peale. Samas romaan tervikuna oli siiski meeldiv kogemus ja lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Laura Loolaid
Tagalas on alati soe (2019)


Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles

Hannu Rajaniemi
The Causal Angel (2014)


Triloogia viimane osa tuntub alguses nii hägus, et raske on üldse pihta saada, mis on füüsiline ja mis virtuaalne maailm. Aga kuskilt romaani keskpunktist käis raksatus ära ja kuni lõpuni oli mõnusalt pöörane ja väikseid tviste täis retk finaali. See oli mõistust laiendav transhumanistlik seiklus ning seda täie raha eest.
Teksti loeti inglise keeles

Gennadi Gor
Strannik i vremja (1962)


Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.
Teksti loeti eesti keeles

Margaret Kalm
Poolpäris (2019)


Naivistlik-lapsik lugu, küllaltki nukker lugemine. Kuigi kõik tegelased on 35 aastat või vanemad ja aetakse justkui täiskasvanute asju, tahaks seda raamatut poes või raamatukogus pigem lasteosakonnas näha. Tagakaanel nimetatakse autorit "nooreks", mis ilmselt seletab osaliselt selle rohkete illustratsioonidega lühiromaani abitust.
 
Sündmused kulgevad eelkõige nooremas keskeas Claire'i ümber. Too naine elab ikka veel vanematega koos ja saab auto tankimiseks isa käest bensuraha. Claire kaob aastaks jäljetult ja siis vanemate juurde naasev Claire käitub veidralt ja on justkui inimrobot. Siis saame teada, mis temaga selle aasta jooksul juhtus, kuidas üks hull teadlane ta ära meelitas (sest Claire sarnaneb tema õhnnetult hukkunud õega) ja kuidas see hull teadlane valmistab suures pilvelõhkujas inimesesarnaseid roboteid ja siis on veel hullu teadlase hea südamega nõbu ja tekib armastus ka veel jne.
 
Äärmiselt ebausutav lugu nii inimeste käitumise kui ühiskondlike suhete ja üldse kõige poolest. Noor autor oleks võinud end avaldamisega veel tagasi hoida. Kahtlen, kas võimalikud nooremad lugejad nii ebaküpset põnevik-naistekat heaks kiidavad.
Teksti loeti eesti keeles

Blake Crouch
Recursion (2019)


Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Alastair Reynolds
Permafrost (2019)


Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Barry B. Longyear
Enemy Mine (1979)


Nojah, olgu siis nii, see jutustus ei avaldanud seda muljet, mis omal ajal samanimeline film. Film avaldas muljet, et oli ameerika oma ja üks tõsine ulmekas, võrreldes nõukogude ulmekatega. Nüüd, ligi 40 aastat peale filmi, lugesin ka selle tekstikese läbi. Ütleks, et harju keskmine. Kui enamuses öeldakse, et film on raamatust nõrgem, siis siin on minu arust vastupidi. Film on tugevam, eriti sinnamaani, kus ilmuvad pahad orjapidajad, sealt läks film ka minu jaoks allamäge. Jutule kolm.
Teksti loeti vene keeles