x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2018", "captures"=>[]} saadi 71 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Veiko Belials J. J. Metsavana
Piisab, kui seinale kritseldad B (2017)


Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Richard Kadrey
Hollywood Dead (2018)


Kümnes osa Sandman Slimi sarjast ja Kadrey oma korduvalt tõestatud tasemel. Mis tähendab nauditavaid dialooge, vaimustavalt sõgedaid tegelasi ja üle-võlli-vägivalda. Ning veel midagi, mida ainult Kadrey oskab pakkuda.
Päris täpselt sellisest kitsikusest nagu polegi lugenud. Pole eriti haruldased lood, kus kangelane peab surmahaigusega võideldes midagi ära korraldama, et oleks lootust haigusest vabaneda. Antud juhul tapeti Sandman Slim aka James Stark juba üle-eelmise osa lõpus ja seikles eelmises osas põrgu teedel. Nüüd on ta aga järsku koduses LA-s tagasi. Eks üks maailmavalitsuslike ambitsioonidega organisatsioon lasi oma nekromandil ta tagasi kutsuda. Rõhutades, et tegemist on ajutise, vaid mõne päeva kestva lahendusega - aga kui ülesanne täidetud, saaks Stark endale elusa ja toimiva keha juba tähtajatuks kasutamiseks.
Muidugi selgub varsti, et ei organisatsioonil tervikuna ega nekromandil eraldivõetuna pole mingit huvi Starki elustamiseks. Ning nii hakkab ta vähehaaval zombistuma. Liiatigi on Stark harjunud, et ta keha paraneb kiiresti, seetõttu ei tea ta vähemalt esialgu kuule ja terariistu karta. Nüüd aga puudub paranemine täiesti ja ühes tükis püsimiseks kulub üha rohkem toidukilet ja kleeplinti.
Täbaras olukorras Stark märkab, et tal on tegelikult päris mitmeid sõpru. Ja et need sõbrad suhtuvad temasse vastuootusi südamlikult. No ja tänu sellele tõuseb ta fööniksina tuhast. Kusjuures sugugi mitte vähetähtis pole seejuures Mustang Sally, Maanteeraevu Kaitsepühaku roll.
Nii et Stark on varasemast leebem ja hoolivam. Võibolla isegi valmis oma senise (eelmise?) eluga hüvasti jätma. Aga Taevas käib kodusõda ja väravad on seetõttu hingedele suletud, mister Muninn peab täitma ühtaegu Jumala ja Luciferi kohustusi ning lahti jääb veel muidki otsi.
Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie
Half a King (2014)


Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

James S. A. Corey
Leviathan Wakes (2011)

Toomas Krips
Teene võlgu (2012)


Ma ei oska sellisest jutust midagi tarka arvata. Mulle tundusid need futuristlike vidinate mainimised muu jutu sees kuidagi punnitatud, tegelaste motiivid olid arusaadavad aga kahjuks minusuguse isehakanud esteedi jaoks puudusid kõikidel neid lunastuslikud omadused. Lihtsamalt öeldes ei olnud ükski tegelane väärt minu aega. Nii vähemalt mulle tundub.   Aga - ma olen nõus ka (osaliselt) Triinu Merese aruteluga siinsamas ülal, et loos on olemas põnevus, teatav areng, huviäratavate tegelaste suhtes jään aga eriarvamusele.   Hindeks kolm, sest nelja ei venita kuidagi välja aga kahte väärt see kirjatükk nüüd kah pole.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Penningbütteli kummituse juhtum (2018)

Indrek Hargla
Osariigi presidendi kohtumine (2012)


Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Per homicidium ad astra (2018)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)

Indrek Hargla
Suvitusromaan (2013)

Indrek Hargla
Per homicidium ad astra (2018)

Indrek Hargla
Heliose teoreem (2018)

Indrek Hargla
Osariigi presidendi kohtumine (2012)

Indrek Hargla
Clemens Fellinus, Rex Estonicum (2017)

Indrek Hargla
Penningbütteli kummituse juhtum (2018)

Indrek Hargla
Einsteini viimased sõnad (2018)


Nagu teisal juba öelnud olen: minu arvates on see tipptekst, mida õiges keeles ja õiges kohas avaldatuna nomineeritaks Hugole või Nebulale.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Jõulujõud (2013)

Indrek Hargla
Mirabilia saladus (2018)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)

Hannu Rajaniemi
The Fractal Prince (2012)


Bobverse edasijõudnutele ehk virtuaalsed isiksuste koopiad on muutunud inimkonna igapäevaseks koostisosaks. Jupiter on mingis singulaarsusõnnetuses täielikult hävinud ning maailma valitsevad kaks võimast klanni - zokud ja Sobornost. Zokud on digitaliseerunud endised MMO mängurid, kes lingivad endi teadvusi kokku üle kvantpaaride ning Sobornost on kamp Fedorovismi kummardajatest digitaalseid mõistusi, kes on samuti loonud endast miljoneid virtuaalseid koopiaid (neid kutsutakse gogoliteks) ning terve hulga erinevat AI ründevara. Zokud arendavad oma keerukat liitreaalsuse ühiskonda marsil ja Sobernost möllab kosmoses, omades seal planeetide suurusi arvuteid. Nende vahel on juba toimunud suur protokollisõja nimeline konflikt ning vastasseis visiseb edasi. Keskseks tegelaseks on kõigis kvantvarga romaanides Jean le Flambeuriga, kes on päikesüsteemi kõige kõver häkker. Ahjaa, kuskil seal on ka maa, mis tundub olevat suuremalt jaolt digitaalseid hauakambreid täis kõrb ning kus möllavad isepaljunevad programmid ja metsikud nanomasinad.

Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.

Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.
Teksti loeti inglise keeles

Maniakkide Tänav Artur Räpp J. J. Metsavana
Tuumahiid 4: Berüllium (2018)


 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Madis Seppam
Viimane lehm (2016)


Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk
Marssi vallutamas (2017)


Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Mitmekihilisem (2017)


Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Leila Tael-Mikešin
Mustade Inglite Armee (2017)


Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Stewart Edward White
The Sign at Six (1910)


Teine White'i raamat, kus tegelaseks Percy Darrow, teadlane, kellest ei ole kahe raamatu põhjal aru saanud, mis eriala mees ta on... lihtsalt teadlane. "The Sign at Six" ei ole siiski järg romaanile "The Mystery", ehkki viimase sündmustele kahel korral viidatakse - aga ilmselt vaid selle mõttega, et lugeja teaks ikka eelmist raamatut ka osta. Aga teises raamatus esineb Darrow pigem sellise Sherlocki moodi detektiivina, kes väheste ja normaalsetele inimestele arusaamatute märkide põhjal tabab mõrvari või lahendab muu mõistatuse.
 
Valdav osa tegevusest toimub ühes New Yorgi pilvelõhkujas. Seal töötab keegi tümikas McCarthy, keda nimetatakse New Yorgi "poliitiliseks bossiks" (ehkki ta ei ole linnapea) ja öeldakse, et ta "omab New Yorki". Tema positsioon jääbki segaseks, ent just temale hakkavad tulema raadiosaatja teel sõnumid, milles kästakse tal otsekohe linnast igaveseks lahkuda ja antakse korrladus minna veel ühe kindla laevaga. Vastasel korral saavat ta kell 6 mingisuguse märgi. McCarthy ei allu ähvardusele ja märgiks on see, et järgmisel päeval kell 6 kaob tema töökohaks asuvast pilvelõhkujast elekter (ka patareiga seadmetest). Esimene katkestus on ehk pool peva, aga järgmisel päeval kaob elekter mõneks tunniks kogu New Yorgist. Ähvardusteated jätkuvad ja järmiseks võetakse pilvelõhkujast ära heli (tekib täielik vaikus, inimeste kõnelemisel ega asjade kukkumisel jne ei teki mingisugust heli). Seejärel võetakse heli ära kogu linnast, kolmandal päeval võetakse ära valgus. Tasapisi tekib 4 miljoniga linnas paanika.
 
Asja hakkab lahendama Percy Darrow ja lugeja saab tüüpilises krimivõtmes loole kaasa mõelda ning kurhategijat ära arvata. Mis aga žanriga kokku kindlasti ei lähe - imerelva leiutanud hull teadlane ei figureeri loos kordagi, enne kui Darrow ta paljastab. Samuti ei saa me teada tema nime ega ka päris täpset tegutsemismotiivi. Me ei tea, mis tal McCarthy vastu oli ja kas kõik on seletatav sellega, et ta oli hulll?
 
Lugu ilmus esmakordselt pealkirjaga "The City of Dread" ajakirjas The Popular Magazine ja raamatuna 1912. Märkame veel, et ehkki paberraamatus on umbes 260 lk, annab võrguversiooni sõnaloend umbes 36 000 sõna, nii et napilt aga kindlalt ikkagi lühiromaan.
Teksti loeti inglise keeles

H. B. Drake
Hush-a-By Baby (1952)


Seda raamatut võiks sildistada nii kummituslooks kui ka psühholoogiliseks romaaniks, väga kergelt on ka gootilikke jooni (aga suurt mõistatust, mida lugeja lahendama peaks, ei ole, sest üsna algusest on toimuva olemus põhimõtteliselt selge).
 
Tegevus toimub Inglismaal, ühes suures 50 toaga häärberis, aeg võiks olla nt 1920-ndad. Häärberi omanik on range ja paindumatu olemisega mees, minister, kes viibib 99% ajast Londonis. Häärberis elab tema abikaasa Mary, kellega tal perekonnaelu sisuliselt ei ole, vaid seltskonna ees etendatakse paari. Nimelt avastas mees pulmaööl, et naine pole enam süütu, ja range moraal ei luba tal naisega lähedaselt suhelda, ent ka lahutamine on problemaatiline. Mees ei tea aga, et Mary oli enne abiellumist teinud ka abordi, mille käigus eemaldati kaks loodet. Mingil teadmata põhjusel said nendest loodetest aga kaksikud lapsed, kes elavad eeterlike, kummituslike olenditena seal samas häärberis. Romaan on ühe kaksiku - poisi - üleskirjutus ühe perekonna traagilisest elust ja kahe kummituslapse arusaamadest toimuva kohta.
 
Kummituslikud kaksikud on majas elades õppinud ära lugemise, mõistavad inimeste vahelisi suhteid jne. Koolikursust pole nad küll läbinud, ent näib,et nende areng vastab umbes samale tasemele reaalse maailma lastega. Olles ise nähtamatud ja kuuldamatud, suudavad nad siiski liigutada esemeid ja lastena meeldib neile aeg-ajalt sel moel häärberi pererahvast ja teenijaid ehmatada. Levivad jutud poltergeistist ja kummitustest. Laste ema Mary aga tajub mingil moel, et tegu on tema enda sündimata lastega, ja ta on mõnikord võimeline neid ka kuidagi ähmaselt nägema. Kogu loo keskmeks on naise süümepiinad tehtud abordi pärast (mille tagajärjel ta jäi ka steriilseks) ja tema soov kompenseerida lastele toimunut. Ta on sisse seadnud ka lastetoa, kus kaksikud saavad aega veeta.
 
"Hush-a-By Baby" on nukras helistikus kirja pandud lugu, mida isegi kummituslaste tembud ei suuda eriti rõõmsamaks muuta. Romaani lõpp on selles osas eriti intensiivne ja lisaks veel traagiline. Süümepiinad ja eeterlike laste toimetamised murravad psüühiliselt hapra naise (keda on esitletud äärmiselt sümpaatse inimesena) ja tema ema. Jäin mõtlema, et polegi ammu nii kurva lõpuga asja lugenud. Tuleb kiita autori stiili, kus justkui lapse poolt ja kõnepruugis kirja pandud tähelepanekud puudutavad siiski just neid aspekte, mis lubavad täpselt aru saada tegelaste omavahelisi suhteid, varjatud komplekse jne.
 
Kui keegi tahab nüüd minu jutu peale raamatu hankida, siis täpsustan, et selle kaanel on autori nimeks märgitud Burgess Drake ja 1954. aastal avaldati romaan USAs pealkirjaga "Children of the Wind".
Teksti loeti inglise keeles

Piret Saul-Gorodilov
Prinditud (l)ootused (2017)


Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Õnnepäev (2015)


Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Ivanov
Paljasjalgsed (2015)

Mairi Laurik
Zombid tekitavad laipu (2017)

Reidar Andreson
Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (2014)


Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Liblikad pimedusest (2016)


Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...
Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka. 
Teksti loeti eesti keeles

Rait Piir
Pilvelinna bluus (2017)


Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...
Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna. 
Teksti loeti eesti keeles

H. B. Gregory
Runaway Rocket (1959)


Lühike SF lugu kannab endas ajastu pitserit, aga eelkõige autori teadmist, et jutt ilmub poisteajakirjas - nii et poistele või lapseliku meele säiltanutele või lapse-empaatilistele.
 
Jim seisab vöäikese kosmodroomi ääres ja vaatab nukralt raketti, mis peab mõne päeva pärast viima esimesed inimesed Kuule. Kahjuks ei saa ta juures olla, sest koolivaheaeg lõpeb. Siiski on tal olnud võimalus korduvalt raketis sees käia ja asju uurida, sest tema isa on selle projekti direktor. Järgmisel päeval on oodata sõiduki mootorite katsetust ja kütusepaagid on täis lastud. Õhtul taas sinna jalutades näeb Jim sabotaaži: üks turvamees on tapetud ning insener koos teise turvamehega planeerivad plahvatust. Kuna vahetult kellelegi teatada pole võimalik, satub Jim põgenedes raketi sisemusse ja nagi juba arvata võib - mingil moel lendab väike kosmoselaev orbiidile, Jim üksinda sees. Laev teeb tiiru ümber maailma ja kõik lõpeb pärast väikest närveldamist õnnelikult - kogu lugu on sellises võtmes, et õnnetult see lõppeda ei saakski.
 
Keegi on selle Boy's Own Paperi numbri võrku slaidiprogrammina üles pannud ja juttu saab lugeda aadressilt: https://www.slideshare.net/DavidHill55/boys-own-paper-1959
 
Teksti loeti inglise keeles

J. J. Metsavana
Das Kulturkonflikt (2017)


Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.
Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...
Teksti loeti eesti keeles

Jaagup Mahkra
Venuse sünd (2017)

Andrei Samoldin
Müür (2017)


Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav  rõhuv-absurdseks kiskuv maailm. 
Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks  hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...
Teksti loeti eesti keeles

Kaido Tiigisoon
Juriidilised probleemid (2017)


Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...
Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kim Newman
Anno Dracula (1992)


"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?
Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti. 
Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka. 
Teksti loeti inglise keeles

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)


Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Arkadi Strugatski Boriss Strugatski
Vtoroje našestvije marsian (1967)


Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Mart Kangur
Poolik õhtu härra Kerberosega (2004)

Brandon Sanderson
The Well of Ascension (2007)

Brandon Sanderson
Mistborn: The Final Empire (2006)


Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

J. J. Metsavana
Taevatrepi punased astmed (2018)


Eraldiseisva loona igati tip-top. Muhe tehnoulme, kontseptsioon mulle täiesti meeldis. Peategelasega on aga natuke raske suhestuda kui juba algusminutitel lihtsalt kellegi ära tapab. Ma saan aru, et see on ela-või-sure situatsioon, ent lugeja visatakse suvalises kohas vette ja karjutakse, et õpi ujumine selgeks. Ma ei tea, kuhu ma sattunud olen, ma ei tea, mida arvata - kas Mel on hea tüüp või halb tüüp, kas ta tahab liftiliiklust taastada või seda hävitada?
Õnneks loo jooksul see aegamisi selgub ja minu esmane vingumine oli asjatu. Suur emotsionaalne kulminatsioon lahendatakse natuke liiga kergekäeliselt justkui peaks lugejale jäetama mulje, et *** oli ise süüdi, et alla ronis. Mida ta siis ronib, kui nuga ei taha saada.
PS. lisamärkusena mainiks kah, et kui skafander käist parandada suudab, siis miks ei võiks samad nanoosakesed skafandrit noatorgete eest kaitsta? Nuga on üldse üks mõttetu relv. Palju ägedam oleks olnud seal trepi peal käsikähmlust pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Rene Dambe
Kättemaks (2018)


Tulin-nägin-võitsin
Lugu, mille puhul oleks tahtnud kordades rohkem lugeda hoopis eelmistest rännakutest ja võitlustest.Kes on deinid, mis teisi olendeid selles maailmas leidub, milline oli täpsemalt kangelase kangelaseks saamise tee?
Antud loos oli peategelase ülesandeks mõõgaga vehkida ning kõrvalosatäitjad tegid ära kõik muu vajaliku. Nii oli meil jutuvestja rollis nõid, kelle ainsaks ülesandeks oli maailma avamine lugejale. Sepp, kes suvalisele hulgusele oma isikliku sepikoja loovutab. Tegelased lihtsalt käitusid imelikult ja vastavalt loo jutustamise eeldustele, mitte aga tegelikule olustikule.
Teksti loeti eesti keeles

Miikael Jekimov
Killud toovad õnne (2018)


Peategelase eneseleidmise tee on justkui vabanemine mineviku taagast ja enesekindluse leidmine läbi eee... "situatsiooni"? Kuidas muud moodi seda juhtunut nimetada? Ulmeline situatsioon oli antud loos kõrvaline ning toimis pelgalt katalüsaatorina.
Natuke segaselt ja liiga unelevalt kirjutatud lugu, mis usutavasti nauditavam nendele lugejatele, kes ise sarnases situatsioonis või piirkonnas viibinud. Peategelane küll tõttab rõõmsalt nelja tuule poole, ent jätab maha segaduses kukalt kratsiva lugeja - mis see kõik siis ikkagi nüüd oli?
Ja pealegi - ma ei suuda senimaani aru saada, kuidas ma praeguseni peategelast naiseks pean.
Teksti loeti eesti keeles

N. K. Jemisin
The Fifth Season (2015)

Andy Weir
Twarrior (2015)


Täitsa lõbus lugemine... muuhulgas need kaks asja, millega maailma saab paremaks paigaks muuta. Kunstmõistus tuleb -- kui mitte arendustöö tulemusena, siis kogemata ;)
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir
Artemis (2017)

Andy Weir
Artemis (2017)

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)

Indrek Hargla
Kolmevaimukivi (2018)



"The Mystery" on tore seikluslugu, mis ühendab endas Hullu Teadlase klišee ja mereröövliromantika. Piraadid päris otseselt ei tegutse, ent Stevensoni "Aarete saare" hõngu on loos kuhjaga, arvestades eriti, et tegevus toimub valdavalt inimtühjal saarel. Ja vaatame kaanepilti (1907. aasta väljaandel): tüüpilisel aardekirstul istuv mees, peas punane rätt, üks käsi metallist konks - no kõik on kohe selge.
 
Tegevus toimub aastal 1904. Vaike ookean, lähim (aga siiski väga kauge)maamärk on Havai saarestik. Ühendriikide sõjalaev on missiioonil ülesandega hävitada hulpivaid laevavrakke. Ohvitseride jutt läheb kummituslaevadele ja ligi paari aasta eest salapäraselt merele sõitnud professor Schermerhornile, kelle sõidusiht oli teadmata. Justkui tellimise peale märgatakse varsti just nimelt tolle professori laeva, mis on täiesti terve ja täiesti inimtühi - kusjuures veesõidukil pole ka ainsatki rotti ega tarakani. Näib, et meeskond on kadunud üsna hiljuti. Tühjale kuunarile saadetakse kahes jaos sõjaväelasi asja uurima, ent need kaovad jäljetult. Tormis kaotatakse silmist ka kuunar. Siis märgatakse aga jullas merehädalist, kes jutustab kummalise loo. See lugu moodustab romaani mahust umbes 60%.
 
Merehädaline on vabakutseline uuriv ajakirjanik, kes oli end valenime all professori laevale munsterdanud, sest haistis põnevat lugu. Professor oli palganud suure raha eest 6-liikmelise meeskonnaga laevukese, mis viis mehe ja tema assistendi üksikule vulkaanilisele saarele. Seal seati üles labor, milles toimuvaga laeva meeskond kursis ei olnud. Hull teadlane tegi sisemaa laboris katseid, kahtlase taustaga merekarud logelesid rannal - ja nii ligi 2 aastat. Loomulikult tekitas olukord frustratsiooni, mis päädis meeskonna pöördumisega nii oma kapteni kui ka teadlase vastu. Merimehed olid jõudnud nimelt veendumusele, et teadlane valmistab (ja on valmis saanud) nn tarkade kivi ehk aine, millega on võimalik teisi aineid nt teemantideks muuta. Eriti intrigeeriv oli muidugi ka teadlase aardekirstu meenutav kast, mida ta kiivalt enda ligi hoids. Meeste oletus tarkade kivi kohta ei osutu küll õigeks, ent tselestiumi nimelise aine veidratest üliomadustest on loo lõpus siiski juttu.
 
Mõnus, seikluslik ja põnev lugu, kus lõpuks kulmineeruvad ühe-kahe päeva sees verine rünnak, teadlase avastus, Ühendriikide laeva saabumine saare juurde ja võimas vulkaanipurse. Kõige sümpaatsemaks tegelaseks osutub aga professori abiline Darrow - intelligentne, flegmaatiline, üleolev, huumorimeelega. Seda tegelaskuju on Stewart Edward White kasutanud ka 1910. aastal ilmunud romaanis "Sign at Six", mida võib pidada "The Mystery" mõtteliseks järjeks.
 
Võib-olla tühiasi, aga minu silmis annab raamatule plusse see, kui selles on illustratsioone. Ma olen kahjuks nii kunstivõhik, et ei oska nimetada, mis tehnikas need "The Mysterys" tehtud on (frontispiss ja 8 pilti, autor Will Crawford), aga see on just see, mis mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Raul Sulbi
Täheaeg 17: Päästa meid kurjast (2017)


Kui tahta kuidagi "Ulmejutuvõistlus 2017" Täheaja erinumbrit kokku võtta, siis peab ütlema, et taas on žüriile hinnangute andmine meie skeenes kohati varjutamas lugusid endid. Seega ei midagi uut. Arusaadavalt põhjustab igasugune subjektiivne hindamine osades paksu verd ja teistes vastupidiseid tundeid, kuid minu meelest on kogumikku mahtunud lood väga loetavad. Ainult mõne puhul ei osanud ma seisukohta võtta ning jätsin need ka hindamata, kuna noh... ei oska seisukohta võtta. Või lihtsalt pole minu teema ja ei hakka ka selle pärast mingit nõrka hinnet panema.
 
Kordan siis veel üle, et Manfred Kalmsteni "Raske vihm" valmistas mulle väga positiivse (sisu ja teostuse mõttes) lugemiselamuse ning pean seda võistluse parimaks looks. Mis viga muidugi Stalkeri järel targutada, aga see hinnang on tõesti auhinnast sõltumatu ning värske laureaadi staatus on pigem lihtsalt küpseks tumekirsiks tordil.
 
Järgmisel tasemel oleksid Maniakkide Tänav "Tsölibaadi lõpp" ja Miikael Jekimov "Tuuleerändur". Mõlemad tundusid olevat terviklikud lood ning eristusid piisavalt ülejäänud juttudest.
 
Triinu Merese "Rohelistest..." ja Dani Adleri "Juhtmevaba armastuse" paigutaksin ma kolmandale riiulile, kus autorid olid mitte niivõrd ulmele keskendunud kui millelegi muule ja nad teostasid end selles oivaliselt.
 
Aleksander D Lannesi "Enne kui lahvatab leek" ja Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"... noh, nendega tuleks veel tööd teha. Samas ei ole need ka halvad jutud.
 
Ootan huviga, mida järgmine ulmejutuvõistlus, mis kuulu järgi juba järgmisel kevadel aset leiab, meie algupärandisse toob.  
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)


Tänava lugu on hea näide valemipõhisest kirjutamisest ja valemi all ei mõtle ma siin üldisi (ulme)kirjanduslikke nippe, vaid selliseid, mis kõnetaks võimalikult paljusid žürii liikmeid. Tema õnnetuseks jäi välja üks oluline reegel - tegelased peavad kohvi tarbima, mida paar teist tüüpi oma loo kirjutamisel ohtralt ekspluateerisid. Seetõttu jäi kahjuks tipp napilt saavutamata. Sellegipoolest on Tänava jutus hoogu, küberpunki ja transhumaanseid teemasid, lapse elu päästmist, nalja ja omajagu ulmebutafooriat. Korralik seikluslugu ühest düsfunktsionaalsest perekonnast, mis tavamaailma loogika järgi ehk üldse koos püsima ei peaks. On tõesti jant kosmoses, aga see on muhe. Lisaks teeb loole kindlasti au tiitel "eesti ulme jäledaimate tegelaste esindusisik", mis peaks iseloomustama perekonnapeast ema. Kui see pole meeldejääv isik, siis kes veel võiks selleks olla?
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg
Tõrkeotsing (2018)

9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksander D. Lannes
Enne kui lahvatab leek (2017)


Kui olin pea pool Lannesi jutust läbi töötanud, hakkas tunduma, et jätan pooleli, sest see oli liialt igav ja arusaamatu tšillimine teemal lahedate-sõpradega-matkal. KUID korraga muutus kõik, kui peategelane läbi portaali paralleelmaailma sattus. Siis paranes lugu tunduvalt. Ära kadus omadussõna "igav". KUID selle asemel tuli rabedus. Rumal tudeng käitus kohati totrana ja samas (olles loo alguse ning kirjelduste põhjal täielik põmmpea) suutis mingeid asju lennult taibata. Tasuks veidi parem/usutavam taust peategelasele mõelda ja ülejäänud kuute tüüpi tõsisemaks kujutada, sest nende jutt ja käitumine ei läinud hästi kokku. VÕIMALIK, et jutu mahupiir hakkas seinana ette tulema ja autor tahtis lahedad ideed (mis olid tõesti lahedad ja teose parimaks osaks!) ruttu tegelaste läbi ette vuristada, mistap muutusid dialoogid pigem loenguteks. Kui seda lugu rahulikult veel mudida, saaks kokku suurepärase loo. Žürii antud kõrge koht on mu meelest selle kinnituseks.
Teksti loeti eesti keeles

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)


Pean häbiga tunnistama, et pole varasemaid Adleri jutte lugenud ning seetõttu selline võrdlusmoment puudub. Mis mulle loos meeldis? Järsk muutus, kui robotid kurjaks muutusid. Ilus ja õõvastav stseen. Uurija unelemine uurimisel. Kõik tundus arusaamatu ja ega peategelane ise ka ei paistnud mõistvat. Seega meeldis see magus teadmise tunne, et varsti läheb asi vastikuks. Lugeja ette loodud kontrast oli niivõrd kõlavalt õhus. Miinusteks siin juba välja toodud segane politseiüksuse tegutsemine juhtumi jooksul. Action-stseenid olid natuke kohmakad ja loogikaaukudega, siin oleks vaja veidi rohkem süvenemist ja toimetamist. Adleri tugev külg väljendub mu meelest selgelt jutu esimeses pooles. Kokkuvõttes tuleb tubli hea ära.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)

Miikael Jekimov
Tuulerändur (2017)


Miikaeli võluvik noorest nõiast Ukust oli mõnus vaheldus teistele kogumiku lugudele. Tõesti, žanri kaanoneid järgiv kiire coming-of-age kulgemine, kui peategelasel tuleb oma jõudude ja oskustega rinda pista mitte ainult meistri tapnud tegelastega, vaid ka müstilise kurjusega metsas. Mulle kuidagi istub antud autori hõljuv kunstiline keelekasutus, mil pole tihtipeale helgusega mingit pistmist. Väga hea sooritus!
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsten
Raske vihm (2017)


Tuleb nõustuda Stalkeritel hindeid andnud fännidega - tõesti parim algupärane jutustus eelmisest aastast ja kahtlemata antud kogumiku tugevaim! Ma imetlesin lugedes Kalmsteni lobedat sulge seenetava maailma kirjeldamisest. Meeldis hallivarjuline peategelane, mõnusad aurupungilikud detailid, oskus salapära kirjeldada, leidlikud sõnad (tumedan jt) ja ideed veidratest olenditest, paralleelmaailmast ja ka peamine idee, miks see kõik nii oli ning mida tegelased selle muutmiseks ette tahtsid võtta. Senimaani elustuvad stseenid tollest loost mälupiltidena mõtteis. Vägev sünge lugu! Palun veel.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres
Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost (2017)


Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Külaeided kambakesi kolli rappimas.
 
Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!
Teksti loeti eesti keeles

Merle Jääger
Jututulbad (2015)

Dennis E. Taylor
All These Worlds (2017)


Bobiversumi kolmandas osas jätkub pendeldamine erinevate Bob'ide ja erinevate ajalõimede vahel. Mis ausaltöeldes hakkab selleks hetkeks juba veidi väsitama, eriti kui arvestada, et osa põnevust toimub ajaliselt hilisemates lõimedes ja siis põrgatatakse mind tagasi minevikku mõne teise Bob'i manu...
 
Aga olgu pealegi. Kolmandas osas toimub siis Suur Finaal. Lugeja avastagu selle tulemus ise. Kiita saab raamat selle eest, et erinevalt esimese osa optimismist ja teise osa pessimismist on siin selline mõnus tasakaalukas pinge. Kolmandas osas on kolm-neli suuremat liini: Bob-1 ja tema sehkendamised Delta Eridanil sealsete pärismaalastega. Howard ja Bridget ning nende lugu. Marcus ja Poseidoni-nimelises koloonias toimuvad poliitilised võitlused, sest oh üllatust - inimlikul rumalusel pole tõesti piire, see on levinud nüüd tähtedele. Ja muidugi kõige olulisem, mismoodi ja kas üldse õnnestub kott pähe tõmmata Teistele - tulnukatele, kes süstemaatiliselt hävitavad kõik elava ja korjavad tähesüsteemidest kokku kogu metalli, et ehitada oma kodutähe ümber seda va Dyson'i sfääri ja noh - soovivad, et selle käigus kõht ka täis oleks.
 
Kokkuvõttes olen nõus triloogia tervikut hindama millegi enamaga kui lihtsalt neljaga, seetõttu siis viimasele osale ka kõrgem hinne.
 
PS. Tänaseks teada olevatel andmetel on triloogiale järg ka tulemas. Eks aeg annab arutust, kas see ka hea mõte on.
Teksti loeti inglise keeles

Miikael Jekimov
Killud toovad õnne (2018)


Mingid lood on lihtsalt sellised, mis jäävad pärast lugemist painama või mille üle leiad end alatasa mõtlemast. Antud jutu puhul kogesin esimest täiega omal nahal, kui hommikul üles ärkasin ja avastasin, et õnneks oli SEE kõik unenägu! Pidev äng ja korduvad kaadrid Tartust Herne või Oa tänavalt, Emajõelt kanduv udu, tuhmid tänavalaternad, mis ei suuda pimedusest korralikult läbi tungida, üleeelmise kümnendi lagunevad puumajad jne. Ja keegi nagu jälgiks kogu aeg, kuigi tänavad on inimtühjad. See on vastikult pidev!
 
Umbes taoline oli ka Jekimovi peategelase Renani elu, kes pidas pandimaja. Kätte jõuab päev, mil teda külastab Laenuhai, kes käib regulaarselt tasu nõudmas. Paraku tühjendati Renan eelmisel ööl rahast ja asi tundub halb. Kuid Laenuhai annab mehe kätte hoiule hoopis ühe kauni teekannu, mida ei tohi mingil tingimusel kellelegi teisele anda. Kas see on võimalik? Mis pagana teekann see on? Kes see Laenuhai tegelikult on, et ta kogukonda ja Renanit terroriseerib?
 
Tekst on täis pikki olustikukirjeldusi ja peategelase suhestumisi ümbritsevasse. Kingilikult sünge õhustik. Nagu ülal kirjutasin, oli jutt mulle mõjus. Loo lahendus oli segane, kuid eks tuleb autorilt nööbist kinni võtta ja pärida, et mis pagan seal nüüd toimus. Kindlasti kaaluda selle jutu lisamist Tuumahiiu tulevasse numbrisse.
Teksti loeti eesti keeles