x
Päringule {"kuu"=>"9", "aasta"=>"2017", "captures"=>[]} saadi 33 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Maniakkide Tänav
Meie külas nähti imet (2017)


Loo ilmselgeks eeskujuks on Ülle Lätte jutt "Udriku küla naised". Väljasurev küla kuskil Eesti maapiirkonnas, mille elanikeks on lisaks leseseisuses vanamuttidele veel mõned joodikud ja üks tõsiusklik noor tüdruk. Ja üleloomulik õudus ja splätter.
Hästi teostatud ja kohati päris naljakas lugu. Toimetamise koha pealt torkas küll silma, et Murka-nimelist koera oli vahepeal ekslikult Mukiks nimetatud...
Teksti loeti eesti keeles

Piret Frey
Kõik kivide pärast (2017)

T. K. Jürgens
Jumala hingus (2017)


Ahne vana ärimees Eusebius Goodman peab pärast seda, kui talle kuulunud kangavabrik Indias koos mitmesaja töölisega maha põleb, paremaks valeidentiteedi all GleiaP4-nimelisele planeedile pakku minna. Kohapeal hakkab talle huvi pakkuma võimalus sealsetelt humanoidsetelt pärismaalastelt teemante välja petta...
"Kolmest" madalamat hinnet oleks käesolevale loole anda vast ebaõiglane - enam-vähem normaalselt kirja pandud ja piisavalt lühike tekst, et mitte tüütuks muutuda. Samas loo intriig tundus kuidagi moraliseeriv, karikatuurne, väheusutav ja aegunud. Primitiivsest ahnitsejast paha kapitalist, looduslastest pärismaalased... Kui siia lisada veel loo sündmustik, siis ilmselt mõjunuks tekst üsna primitiivselt ka 70 aasta eest.
Mitte et ahneid ja lurjuslikke suurettevõtjaid olemas poleks - nad lihtsalt tegutsevad märksa kavalamalt ning meie tänapäevane maailm on märksa keerulisem. Rääkimata tuleviku maailmast.
Teksti loeti eesti keeles

Daniel Suarez
Influx (2014)


Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...
 
Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...
 
Romaan «Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...
 
FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...
 
Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...
 
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu. Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.
 
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...
 
Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome
 
Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee
 
Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina (vt blogi) põlistanud.
 
Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...
 
Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...
Teksti loeti inglise keeles

Dani Adler
Juhtmevaba armastus (2017)


Ulmekriminullina algava loo minategelaseks on naispolitseinik, kes saabub Kwenluni-nimelisele kaevandusasteroidile tsirkuseartisti salapärast mõrva uurima...
Üldiselt päris hästi kirjapandud lugu, põneva sündmustiku ja ettearvamatu lõpuga. Siiski ei jätnud see mulle päris nii head muljet, et maksimumhinnet pälvida.
Teksti loeti eesti keeles

Michel Houellebecq
Soumission (2015)


Keskealisest kirjandusprofessorist peategelasel kiiret ei ole. Tema vaimse elu kõrgpunkt, doktoritöö kirjutamine ja kaitsmine, on ammu möödas. Tarbimiühiskonnale ja selle hüvedele alistunud peategelast ei suuda harjumuslikust eluviisist üles raputada ei uus poliitiline reaalsus ega töökoha kaotus. Ülikooli esitatakse ühiskonna mudelina. Poliitikakeskses teoses on aimatavad Huysmans'i dekadentlik liin ja Swifti satiiriline suund.
On märkimisväärne et raamat ilmus itaalia ja saksa keeles kõigest paar nädalat hiljem kui originaal. See näitab romaani aktuaalsust tol ajahetkel. Arvan et "Soumission" on endiselt aktuaalne. Sündmused esitatakse kiirendatult, kuid teose puuduseks ma seda ei pea. Pigem osutab selline käik peategelase tegevusetusele, sellele, et ta jääb sündmustest maha ja seatakse ühel hetkel fakti ette. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav
Tsölibaadi lõpp (2017)


Lugu kujutab endast segu kosmoseooperist ja küberpungist ning räägib Saturni orbiidil asuvas kosmosejaamast elavast kummalisevõitu perekonnast, mis peab jõud ühendama, kui peretütre teadvus virtuaalsel teel röövitakse ning tüdruk "juurviljaks" muutub...
"Tsölibaadi lõpu" tegevusmaailm oma küberpungi- ja transhumanistlike elementidega on igati vahva. Loo teostuse juures jääb aga miski häirima... kuidagi veidi liiga koomiksilik-palaganlik on see asi, tegelased rebivad kriitilises olukorras ülemäära kildu ja pidevalt targutava pereema tegelaskuju mõjub veidi tüütult. Need asjaolud langetavad loo hinde "4" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)


Planeet Oregonil (mida asustavate kolonistide nimed kõlavad üsna Sahara-taguse Aafrika moodi, ehkki nende nahavärvi pole tekstis otseselt mainitud) käib verine kodusõda ja inimkaubitsejad veavad sealt kosmoselaevadega lapspagulasi orjanduslikule Stonehenge´i planeedile. Loo kangelasteks on kosmosejaama audiitorid, kes räpast äri tõkestada püüavad, ehkki kosmoses kehtivad seadused on pigem inimkaubitsejate poolel...
Lugu kuulub samasse maailma, mis enamik Weinbergi loomingust, ja ka romaanist "Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist" tuttavaid tegelasi võib loos kohata. Loo temaatika on praegusel hetkel üsna päevakajaline, samas tulevad selles sisse ka ulmelised momendid, nii et ei saa öelda, et kusagil Liibüa rannikuvetes toimuvad sündmused oleksid lihtsalt kosmilisse ruumi üle kantud.
Weinbergi looming hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja ka "Päästa meid kurjast" tundus põneva ning sümpaatse tekstina, mis väärib maksimumhinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Ian W. Sainsbury
The Unnamed Way (2017)


World Walker sarja neljanda romaaniga on Sainsbury tõusnud järgmisele levelile. Enam ei pea arvustust kirjutades keskenduma vabandamisele miks on pandud sedavõrd trafaretsele tekstile nii kõrge hinne, sest midagi eriliselt trafaretset siin ei ole.
 
Ajaliselt toimub teose tegevustik põhiosas paralleelselt sarja eelmise osa "The Seventeenth Year" sündmustega. Saame teada millega Seb Varden eemalviibitud 16 aasta jooksul tegeles. Ei ole vast liigne spoilerdamine kui siinkohal ära ütlen et suure osa sellest ajast veetis ta ühe kanamunast natuke suurema muna sees :) Nimelt saab Seb kokku teiste World Walkeritega ja toimub teatav perspektiivi nihe. Tegelane, keda me oleme harjunud pidama kõikvõimsaks, osutub nüüd olevat hierarhiaredeli kõige madalamal pulgal. Selleks et aidata plindrist välja oma mentor ja järjekordselt päästa inimkond hävingust, tuleb tal enda peale võtta riskantne ülesanne. Ta peab sisenema simulatsiooni, mis selle sees viibijate jaoks on terve omaette maailm, ning sealses primitiivses ühiskonnas panema aluse uuele religioonile.
 
See simulatsiooni-maailm koos oma võõrapärase looduse, mitteinimestest tegelaste ja sündmustikuga on Sainsburyl väga veenvalt välja kukkunud. Neid peatükke lugedes jooksis kogu aeg nagu film silme ees, ja see oli sedalaadi film mille juurest naljalt ei lähe vahepeal kööki võileiba tegema.
 
Samas ei ole "The Unnamed Way" tervikuna mingi sirgjooneline superkangelane-päästab-maailma seikluslugu. Sainsbury käsitleb siin mitmeid (ulme)kirjanduse igipõliseid teemasid nagu religiooni tähtsus inimühiskonnas, inimese valikud  isikliku õnne või maailmapäästmise vahel, kas maailm milles me elame on "reaalne"... Need teemad saavad käsitletud kui mitte just süvafilosoofia tipptasemel siis igatahes piisavalt veenvalt nii et need ei tundu naeruväärselt triviaalsed või loole kuidagi jõuga külge poogitud olevat.
 
Loo lõpp on küll omamoodi kaheharuline ja mõningaid otsi ehk lahti jättev "happy end", aga autor on siiski mõista andnud et vähemalt mõneks ajaks on selle sarjaga nüüd lõpp. Tegelikult võikski nii jääda, sest tahaks näha mida peale World Walker sarja Sainsbury veel kirjutada suudab. Äkki üllatab veel kord positiivselt.
Teksti loeti inglise keeles

George R. R. Martin
A Knight of Seven Kingdoms (2015)


Kogumiku tõlke iseärasustest (millest osa on võrreldes "Jää ja tule laulu" eestikeelse tõlkega üsna silmatorkavad) on tõlkija eelmises arvustuses juba rääkinud.
"Seitsme kuningriigi rüütli" kolme lühiromaani tegevus toimub sadakond aastat enne "Jää ja tule laulu" oma, mil Seitsmes Kuningriigis oli võimul Targaryenide soost kuningas Aerys ja valitses suhteline rahu (vandenõusid muidugi toimus ja raudsaarlastest "kaheksajalad" tekitasid probleeme, ent võrreldes "Jää ja tule laulus" kirjeldatud maapealse põrguga oli olukord ikka üsna stabiilne). Peategelaseks on Dunki-nimeline noor rändrüütel, juhmivõitu mehekolakas, kes pärast kogumiku esimeses lühiromaanis kirjeldatud sündmusi saab endale kuninglikku verd poisikesest kannupoisi - prints Muna (kelle hüüdnimi viitab kiilaksaetud peale). Kuna ka Muna printsist isa on huvitatud asjaolust, et poeg "tõelist elu" tundma õpiks, laseb ta tollel inkognito koos rändrüütel Dunkiga mööda Seitset Kuningriiki seigelda.
Ehkki tegevusmaailm ja autori stiil on samad, erineb "Seitsme kuningriigi rüütel" "Jää ja tule laulust" üsnagi olulisel määral. Tegelaste kujutamine on märksa mustvalgem ("Jää ja tule laulus" poleks Dunki-taoline ausameelne, ent juhmivõitu tegelane ilmselt kuigi pikalt elus püsinud), künismi ja julmust on vähem (ehkki veriseid episoode tuleb siingi kuhjaga ette). Oma põhjus on kindlasti tegevusmaailma ajaloolises muutumises - Aeryse-aegne Westeros tundub sada aastat hilisemaga võrreldes üsna rahuliku ja turvalise kohana, kus rüütlid käituvad õilsalt ning tekkivad probleemid lõppkokkuvõttes lahenduse leiavad. Ilmselt sellest ka eelarvustaja mainitud "naiivsus", mida "Jää ja tule laulule" ei saaks ette heita ka need lugejad, kellele mainitud romaanisari ei meeldi. Lühiromaanide sündmustik on võrreldes "Jää ja tule lauluga" märksa etteaimatavam ja "traditsioonilisem" (et nüüd mitte ülearu spoilerdada).
Kokkuvõttes - huvitava tegevusmaailma ja kohati ka põneva sündmustikuga lood õilsatest rüütlitest, mis võrreldes "Jää ja tule lauluga" siiski mõnevõrra naiivsed tunduvad. Kogumiku parimaks lühiromaaniks oli minu meelest avatekst "Rändrüütel", seda eelkõige tänu tekstisisele dünaamikale ja ehk ka mõningale uudsusele.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
The Mystery Knight (2010)


Dunk ja Muna on parajasti kahekesi mööda Seitset Kuningriiki hulkumas, kui nad komistavad ootamatult maanteel võõraste isandate reisiseltskonna otsa. Nende hulgas on ka noormees, kes nimetab end hulkuvaks rändrüütliks ser John Viiuldajaks, ent kelle kilbil olevat kummalist viiulite ja mõõkadega vappi ei suuda isegi heraldikahuviline Muna ära tunda. Võõrad kutsuvad Dunki osalema Valgemüüri kindluses toimuval turniiril, mis on osaks äsja verinoore abikaasaga naitunud isand Butterwelli pulmapidustustest. Dunk nõustub ja satub Valgemüüril koos oma kõrgest soost kannupoisiga ohtlike intriigide keskmesse...
"Salarüütli" kohta võib öelda paljuski sama, mis "Ihukaitsja" kohta. Westerose maailm on nauditav nagu ikka ja ka sündmustik on päris põnev, ent midagi jääb puudu, et lühiromaanile maksimumhinnet anda. Ilmselt on põhjuseks ka teatud erinevused Dunki ja Muna tsükli ning "Jää ja tule laulu" vahel, millest kirjutan pikemalt kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" arvustuses.
Teksti loeti eesti keeles

George R. R. Martin
A Knight of Seven Kingdoms (2015)


Kõigepealt mõni sõna tõlkest. Üldiselt ma ei poolda isiku- ja kohanimede tõlkimist, et ei tekiks järjekordset Paunaste-efekti, aga polnud parata, Jää ja tule lauluga tuli otsad kokku viia. Mõned seal esinevad kohanimed olid küll originaalist põhjendamatult kauged, kuid väga võimalik, et kohanime päritolu tuli välja alles hilisemates osades, tõlkijal oli seda vaja aga juba esimeses (ma ei tea, olen Jää ja tule lugemisest ammu loobunud). Siiski, seitsmikud ja seitsminnad on minu jaoks alati jaburalt kõlanud, niisiis on need asendatud originaali septonite ja septadega. Ning arusaamatus rüütliga, kes piigivõitluse ajal käis vahepeal kusagil odasid murdmas, sai ka ära parandatud. Veel: kõik ju teavad, et maaga rüütli juures teenivate rändrüütlite puhul on sworn shield lihtsalt ihukaitsja, sworn sword aga täidab mitmekülgsemaid ülesandeid. Teavad kõik peale selle tõlke toimetaja, kes viimasel hetkel otsustas veel natuke s!tta keerata.
Mulle jäi arusaamatuks selle kogumiku sihtgrupp. Lasteraamatuks on see ehk pisut julm ja algklasside õpilaste jaoks jäävad mõned pulmapeo nüansid küllap arusaamatuks. Täiskasvanute jaoks on need lood selgelt liiga naiivsed. Ütleme siis, et tegemist on pildiraamatuga. Pildid on ju kenad ja nii veab tervik ehk miinusega nelja välja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

George R. R. Martin
The Sworn Sword (2003)


Lühiromaan on üldiselt päris korralikult kirja pandud, ent jääb minu meelest kogumiku "Seitsme kuningriigi rüütel" avatekstile "Rändrüütel" veidi alla ja maksimumhinnet ma sellele anda ei suuda. Võrreldes "Rändrüütliga" on "Ihukaitsja" näol tegu veidi laialivalguvama ja vähempõneva tekstiga, ka "Ihukaitsja" sündmustiku ülesehitus ning dünaamika pole päris see mis "Rändrüütlil".
Mainima peaks ehk ka seda, et Dunki rüütellik käitumine omandab järjest enesetapjalikumaid mõõtmeid...
Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev
Shanidar (2017)


Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles

Pierce Brown
Red Rising (2014)


Kuu ordu tuhat aastat hiljem! Ehk elab kord kauges tulevikus noormees, keda peetakse Marsi koobastes kaevur-orjana. No ja mitte tavalise kaevurina vaid meisterkaevurina. Ühel hetkel kasvab aga ebaõiglus liiga suureks, tema värske abikaasa tapetakse tühise ülesastumise pärast ning ka noormeest ennast püütakse hukata. Hea vastupanuliikumine aga päästab ta ära, viib temaga läbi korralikku bioloogilise uuenduskuuri ning saadab lõpuks ülikunoortega koos "kooli", elu õppima ning klassiühiskonnal baseeruvat süsteemi seespoolt lammutama.
 
Et siis sisult lihtne ja kliskeelik aga kirja pandud üllatavalt nauditavalt. Koolis toimuv oli nagu Troonide mäng segatuna Battle royalega. Ilmselt on veel mingid tugevad seosed ka Hunger Gamesiga, aga pole seda saagat lugenud ega oska öelda kuipalju. Märulit leidub ohtralt, tegevus on tempokas ja kiire ning autor ei kipu enda peategelast ülemäära hellitama. Kohati kippusin isegi ära unustama, et tegemist young-adultiga. Probleemid olid seal üsna täiskasvanulikud ning tapeti, vannuti, vägistati ning vallutati Troonide mänguga võrdsel tasemel. Julgen soovitada. kui head ja haaravat ajaviitekat, mina ei suutnud igaljuhul käest panna enne kui oli lõpuni loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Andrzej Ziemianski
Zapach szkla (2003)

9.2017

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.    
 
Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.
 
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.
 
Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...
 
Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.
 
Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.  
 
Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...  
 
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise (vt blogi), sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi blogis eraldi postituse tegema.
 
Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti mu blogis.
 
Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...
 
Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

George R. R. Martin
The Hedge Knight (1998)


Eelarvustajatele polegi palju lisada. Põnev rüütlilugu, mis meenutab erinevaid klassikalisi seiklusjutte (mul isiklikult tekkisid mingil põhjusel lisaks "Ivanhoe'le" paralleelid ka "Kolme musketäri" algusega) ja milles ainsaks ulmeliseks elemendiks on tegevusmaailm.
Sarnaselt Harglale kippusid ka mul need Targaryenide printsid omavahel segi minema...
Teksti loeti eesti keeles

David Zindell
Neverness (1988)


Käesoleval aastal ilmunud maakeelse ulmeantoloogia "Shanidar" nimilugu tekitas huvi Zindelli loomingu ja tema loodud kummalise tulevikumaailma vastu, mille keskmes on jäine Nevernessi-nimeline planeet. "Nevernessi" sündmustik on Eesti lugejatele tuttava lühiromaaniga üsna tugevalt seotud. Nagu pealkirjastki võib arvata, toimub ka romaani tegevus valdavalt Nevernessi planeedil ning tegelaste hulgas on "Shanidari" nimitegelane-tõsi küll, juba surma ootava vana mehena, sest "Nevernessi" tegevus toimub "Shanidari" omast kõvasti hilisemal ajal.
Romaani minategelaseks on Nevernessilt pärit noor kosmosepiloot Mallory Ringe ja süžee keskmes on tema eksirännakud kosmost ning inimkonna saatust puudutavate saladuste otsinguil, mis viivad teda nii kaugel kosmoses pesitseva veidra jumalolendi juurde, Nevernessil elavate neandertallaselaadsete ja primitiivset eluviisi harrastavate alaloide elupaika, kui ka muudesse kummalistesse kohtadesse.
"Nevernessi" tegevusmaailma üldine õhustik peaks "Shanidari" lugenutele tuttav olema. Neverness on veider külma kliimaga maailm, kus tänavatel liigutakse uisutades ja transpordis omavad olulist rolli jääpurjekad. Igapäevases kasutuses olevatele tehnilistele seadmetele on kehtestatud karmid piirangud - pole isegi telefone ja raadiosaatjad on vähelevinud. Samas on Nevernessi näol tegu transhumanistliku ühiskonnaga, kus inimesi noorendatakse ja ümber töödeldakse ning kus tegutsevad kõiksugu veidrad sektid ja kultused.
Teose stiil erineb siiski mõnevõrra "Shanidarist" (millele liigset kokkusurutust ette on heidetud). Romaan on äärmiselt filosoofiline ja raskepärane, palju lehekülgi pühendatakse minategelase sisekaemustele ning kõiksugu abstraktsetele mõtisklustele. Tänu sellele mõjus "Nevernessi" lugemine ka veidi väsitavalt ja masendavalt, seda huvitava tegevusmaailma ning heade ideede kiuste. See asjaolu sunnib mind ka romaani hinnet "4" peale langetama. Järg-triloogat "Reekviem Homo Sapiensile" ma ilmselt lugema ei hakka, vähemalt lähiajal mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Dennis E. Taylor
All These Worlds (2017)


Nagu ma juba "Bobiverse" sarja eelmisest osast kirjutades mainisin, mõjub see sari pigem ühe romaanina mis ilmub mitmes raamatus. Erinevate osade sündmuste vahel ei ole ajalisi ega ruumilisi hüppeid, samuti ei ilmu uusi peategelasi. Kui sarja minategelaseks on intelligentne kosmosesond kes endast kogu aeg uusi kloone juurde vorbib siis võib viimase väite muidugi kahtluse alla seada, aga põhimõtteliselt ei ole tegu siiski erinevate tegelastega vaid ühe tegelasega kes tegutseb korraga mitmes lõimes (selline killuke aguristlikku arvutiterminoloogiat on sellest sarjast rääkides minu meelest igati kohane).
 
Keskseks tegevusliiniks seekordses osas on juba eelmises osas alguse saanud Taavet vs Koljat tüüpi konflikt vaenuliku võõrtsivilisatsiooniga, kellele autor pole miskipärast suutnud välja mõelda paremat nimetust kui The Others. Need on siis tegelased kes omaenda tähesüsteemis tegelavad Dysoni sfääri rajamisega ja selle jaoks ehitusmaterjali saamiseks viivad naabersüsteemides läbi ekstreemset röövkaevandamist, hävitades teisi tsivilisatsioone. Sihuke asi ajaks Bobil niisamagi sita keema, aga nüüd hakkavad need tegelased Maa kallale kippuma mida mõistagi ei saa käed rüpes pealt vaadata.
 
Samal ajal arendatakse edasi transhumanismi teemat - kuidas saaks Bob olla küll intelligentne kosmoseaparaat aga "ikkagi inimene". Selle tarbeks laseb autor Bobil välja arendada küllaltki elutruud androidid, mille abiga mõned Bobid tegutsevad inimeste, mõned aga teatavate Eridanuse tähtkujus elutsevate karvaste primaatide ühiskonna peaaegu et (ja kohati rohkem kui) täisväärtuslike liikmetena.
 
Kolmanda osa lõpuga jõuavad kõik seni algatatud tegevusliinid lõpuni, seega võib arvata et sellega ongi see sari lõppenud. Autori kodulehel enesetutvustuse sektsioonis seisab lause "I hope my novels will give you a few hours of entertainment and escape."
 
Igatahes.
Teksti loeti inglise keeles

Orson Scott Card
Ender`s Game (1985)

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg Reidar Andreson
Päästa meid kurjast (2017)


Kosmiline orjakaubandus ja eetilised probleemid.
Täitsa olen nõus, et esikohavääriline lugu, nii oma teema ja selle lahenduse poolest. Mulle meeldis. A laused võiks teinekord veidi siledamad olla :D See kergendaks tublisti lugemist. Eriti dialoog oli veidi kuiv ja nurgeline. 
Teksti loeti eesti keeles

Mart Sander
Lux gravis, or Heavy Light (2008)


Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card
Ender`s Game (1985)


Enderi mängu lugesin esimest korda 16-17 aastat tagasi. Meeldis, tohutult. Kuid ilmselt mitte nendel põhjustel, miks see romaan meeldib mulle täna. Tookord kõitis peamiselt hoogsus ja seikluslikkus.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud ning selle aja sees linastus ka teose põhjal vändatud film. Ka selle esmakordsest vaatamisest on juba hulk aastaid möödas, aga mäletan oma emotsiooni kinos, kui lõputiitrid kinolinale ilmusid - ütleme nii, et tõusin püsti ja plaksutasin. Suurepärane ekraniseering. Mäletan, et tookord heitis keegi ette erinevust originaalist, aga kuna ma enam raamatu detaile täpselt ei mäletanud, siis ei osanud väidelda. Nüüd, kus teos on taas üle loetud (ja tegelikult ka film teist korda vaadatud), näen erinevusi küll. Kahe sõnaga: raamat on palju julmem. Filmis ei tapnud Ender kedagi, samuti ei olnud seal ühtegi seksuaalse alatooniga seika, mida raamatust leiab küllaga. Kuid siiski on film hea - raamatut üle lugedes kangastusid pidevalt silme ees kaadrid filmist.
Aga miks ma üldse selle teose taas kätte võtsin? Selleks, et lõpuks lugeda pikalt oma järge oodanud teist osa, Surnute eest kõnelejat. Kas kahetsen teistkordset lugemist? Muidugi mitte! Nüüd avanesid mu ees selle romaani hoopis teised tahud - näen seda eelkõige kui hoiatusromaani ja süsteemi kriitikat.
Teksti loeti eesti keeles

Vernor Vinge
A Fire Upon the Deep (1992)


See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Charles Stross
The Delirium Brief (2017)


Kui autor kogu sarja kirjutamise ajal planeeris sellist lõpplahendust, siis tuleb talle küll au anda. Ei pruugi küll päris lõplik lõpp olla, aga eriti nagu kuskile edasi minna ei ole. Niisiis, kui seni oli iga osa iseseisev seiklus, mille käigus mingi paha suurte raskustega paika pandi, siis nüüd on mitmed neist uuesti platsis ja suurimaks vaenlaseks hoopis Ühendkuningriigi loll valitsus. Oletaks siiski, et mingid päevasündmused on Strossile tugevasti närvidele käinud, aga autori emotsioonide eraldi välja toomine ei tee kirjandust paremaks, oleks piisanud ju probleemi olemust illustreerivast loost endast.
Niisiis, Ameerikas on üleloomuliku jõu poolt üle võetud telejutlustaja juba saavutanud olukorra, kus riiklik üleloomulike nähtuste vastu võitlemise agentuur on laiali saadetud ja asendatud jutlustaja poolt juhitud turvateenistusega. Niiöelda kits-kärneriks olukord. Ja saabub jutlustaja Londonisse, et sealgi sama operatsioon ette võtta. Kuna avalikkuse silmis pole Laundry just heas kirjas pärast Leedsi äpardust, kui haldjarahva sissetungi takistamise käigus mõnikümmend tuhat tsiviilelanikku otsa sai, saadetaksegi kogu Laundry paari päevaga laiali. Mõtlemata seejuures näiteks niisugustele pisiasjadele, nagu teenistuses olnud vampiirid, kelle verevajaduse eest seni hoolitseti ametlikke kanaleid pidi.
Laundry kõrgem ešelon püüab olukorda päästa, üheks probleemiks veel seegi, et ühiseks tegutsemiseks peaksid need erivõimete ja -vajadustega tüübid kellelegi vande andma. Aga kui valitsuses on vaid jobud... Ning lõpuks tuleb teha valik kahe halva vahel. Pärispahad on valinud eriti ilge paljunemisviisi, nii et väga raske see valik ei ole, liiatigi lubab teine pool, et vähemalt püüab ametlikest seadustest kinni pidada. Ning haldjate valitseja Connie on endiselt väga sümpaatne tegelane. Ja Stross on minu jaoks endiselt aktiivsete kirjanike top-3 seas.
Teksti loeti inglise keeles

Dan Simmons
Muse of Fire (2007)


Ilmselt ei ole mina selle romaani sihtgrupp, sest mul puuduvad kokkupuuted nii Shakespeare loominguga kui ka gnostitsismiga. Mõlemad on aga selle romaani alustaladeks. Põhimõtteliselt jutustatakse väga pikalt ja põhjalikult ümber neid Shakespeare tuntud näidendeid, mida peategelasega seotud näitetrupp esitab. Paraku pole mina neist vist mitte ühtegi näinud ega lugenud, va vist Romeo ja Julia. Sellest viimasest on väga hägusad mälestused ja peamiselt vist emotsioon, et ei meeldinud. Shakespeare oma värsivormis on väga raskepärane lugemine ja kuigi romaani eestikeelses variandis on kasutatud suurepäraseid tõlkeid, oli neid kirjakohti siiski väga raske jälgida ning kogu võimalik allegooria ja sügav filosoofia jäid pehmelt öeldes mõistmatuks. Mõte rändas pidevalt mujale, kuid ka tagasi lugemine ei parandanud seisu.
Ka loos käsitletud tulnukrasside aluseks olevast gnostitsismist kuulsin ma arvan esimest korda. Ei ole ateistina just suurem asi religioonide huviline. Lühike tutvumine Wikipediaga näitas, et Dan Simmons on rassid üsna üks-üheselt sellest religioonist üle võtnud, nii et lõpetuseks tekkis lausa küsimus, et kus siin ulme on? Ok, religioonid ongi üks suur ulme... Teaduslik fantastika? Mmm... ei... seda sellest raamatust ei leidnud.
Lugedes tekkis ka väga kauge seos kunagi ammu loetud Zelaszny Valguse Isandaga, mis oli samuti alguses väga segane ning tekitas korduvalt küsimusi, et mis pagana hinduismi või budismi religiooniõpikut ma loen. Aga lõpp loksus paika ning kahtlemata oli tegemist oluliselt parema raamatuga.
Lõpplahendus? Taas mulle mõistmatuks jäävatest allegooriatest kubisev ja mittemidagiütlev ning mittemeeldejääv. Praegu seda teksti kirja pannes on mul raamatu lõpetamisest vast 4 päeva möödas ja juba on meenutamisega raskusi.
Hinne? Kolm on tegelikult väga heldelt pandud, aga olgu, võib-olla olen tulevikus targem ja haritum ning suudan seda praegu täiesti sürrealistliku usulis-filosoofilise udutamisena tundunud segast teksti paremini mõista. Kui peaksin selle raamatu veelkord mingil põhjusel kätte võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Adrian Tchaikovsky
Children of time (2015)


Sisu: 
Inimkond on end suures sõjas hävitanud. uus inimkond, mis milleenium hiljem taas kosmosetsivilisatsiooniks tõuseb peab Maalt lahkuma, sest eelmisest hävingust jäänud mürgid hakkavad jääaja alt välja sulama ja elu Maal muutub võimatuks. Minnakse siis sinna, kus tähekaartide alusel peaks olema lähim maasarnastatud planeet. Kohale jõudes selgub aga, et selle on üle võtnud üks teine rass.
Tegelt paneks hindeks kolm ja pool, sest veerand raamatut  - esimesed peatükid intelligentsete ämblike elust sinnamaani kus nad kosmosesse jõudsid, oli igav. Liiga Maa ajaloo kopeerimine, oleks tahtnud midagi võõrikumat. Aga need osad, kus inimesed kosmoses rallisid olid huvitavad ja vedasid mind romaani lõpuni kaasa.
Piisavalt kosmost, transhumanismi, masinaid ja ulmelist värki.
 
Teksti loeti inglise keeles

Naomi Novik
Uprooted (2015)


Sissejuhatus oli peletavalt kliseelik naistekas, väljajuhatuse peatükk igav. Raamat ise väga hea ja põnev lugemine. Kõike mõnusat sisaldav korralik fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Finney
Time and Again (1970)


Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Riho Välk
Marssi vallutamas (2017)

James S. A. Corey
Caliban`s War (2012)


Kui ma asusin lugema Expanse sarja avaromaani "Leviathan Wakes", siis ei teadnud ma üldse et selle põhjal (või sellega paralleelselt) on tehtud ka telesari. Nüüd kus ma seda tean, mõjutab see teadmine mind teise romaani arvustamisel tahes-tahtmata ja ma kipun võtmagi seda pigem telesarja üleskirjutuse kui iseseisva kirjandusteosena. Pilootosa "Leviathan Wakes" osutus piisavalt heaks et sari tootmisse võtta, ja "Caliban's War" ei hakka eriti midagi muutma, et kättevõidetud publikut mitte kohe laiali peletada.
Suuresti sama peategelaste seltskond - James Holden ja tema meeskond Marsi sõjalaevastikult välja tinistatud kosmoselaeva pardal - on silmitsi suuresti samasuguse probleemiga. Jälle algab kõik sellest et on kadunud üks tüdruk. Jälle asutakse teda otsima, ja jälle viivad otsingud meie peategelased otse keset planeetidevahelisi intriige mille käigus ähvardab puhkeda kogu tähesüsteemi hõlmav sõda. Ja muidugi on jälle asjasse segatud iidne võõrpäritolu nn. protomolekul, mida mõningad eriti pahad konflikti osapooled selles sõjas meelsasti relvana kasutaksid.
Õnneks ei lasu maailma saatus siiski ainuüksi meie kosmilise A-rühma õlgadel. Sündmustes mängivad olulist rolli ka kaks uut naistegelast - üks Marsi jalaväelane kes oleks justkui sõjaprintsess Xenast kloonitud, ja huvitavama karakterina üks Maa administratsiooni kõrge positsiooniga poliitik, kelle poliitkorrektsuse taseme põhjal võib järeldada et tema esivanemate hulka kuulus Jürgen Ligi. Tekkinud konfliktis pealejäämiseks tuleb vastasest edukamalt manööverdada nii kosmoselahingus kui ka võimukoridorides, ja kerge pole kindlasti kumbki.
Dramaatiliste sündmuste taustal üritab "Caliban's War" olla ka James Holdeni arenguromaan. Holden, keda esimeses osas kujutati naiivse idealistina, peaks autor(te) kavatsuse kohaselt läbi tegema teatava murrangu. Ta kipub muutuma samasuguseks kibestunud jõhkardiks nagu eelmise romaani teine peategelane detektiiv Miller, aga suure sisemise heitluse tulemusel suudab viimaks siiski peaaegu iseendaks jääda. Tuleb öelda et romaani see liin ei mõjunud mulle siiski kuigi veenvalt.
Milline hinnang sellele teosele siis anda? Pettumusega kindlasti tegemist ei ole. Kui plussid ja miinused kaalukausile laduda siis plussid võidavad kindlalt. Aga teades et Expanse sarjas on kavas vällja anda kokku üheksa romaani, ei saa ma siiski lubada et ka üheksanda osa arvustus minu poolt siin Baasis kunagi ilmub. Maailmas on ilmunud ja ilmumas palju muudki (vähemalt) sama head.
Teksti loeti inglise keeles

L. Sprague de Camp
A Gun for Dinosaur (1956)


Ajarännulugu. Lugedes lasksin ajaparadoksid mööda ja keskendusin rohkem loole, täpsemini jahiloole. Autor oli paigutanud tegevuse mesosoikumisse, kuid väikeste mööndustega oleks sarnase loo saanud jutustada autori kaasaja kohta. Ma ei ole jahilugusid varem eriti lugenud, mistõttu ei oska öelda kui palju originaalsust või kordusi siin esineb, aga tundus üsna köitvalt kirjutatuna, kerges huumori võtmes.
 
Loost endast nii palju. Jahireise korraldava ettevõtte reisijuht seletab kliendile, miks ta ei saa teda viia Kriidiajastusse. Tegelikult jutustab ta kliendile ühe varasema jahiretke loo. Jahiretkejuht viis kunagi kaks jahituristi Kriidiajastusse sauruseid küttima.
 
Tegelasekujud, eriti James, on hästi välja joonistatud. Iga tegelase puhul võib lugeja aimata tegutsemismotiivi. Võib-olla pisut stereotüüpsed need mõlemad jahituristid on, aga see on ootuspärane. Vaevalt et lugeja ootaks keerulise hingeeluga jahimehe kuju. Augusti puhul korra tekkis kahtlus, kas tema käitumine vastab autori poolt varem mehest loodud pildile. Loo lõpp natuke häiris, viimistlemata ja nõrgalt seotud ülejäänud looga. Muidu aga võib soovitada.
Teksti loeti inglise keeles