No ma ei tea ... Juba teine kogumik eesti ulmet järjepanu (pärast antoloogiat „Kübeke elutervet vihkamist“), mida oli nauding lugeda. Peab pausi pidama, muidu ehk ei taha muumaalasi enam kättegi võtta. Nüüd raamatust. Meeldivalt üllatas kena ja kujundirikas keel. Seda polnud nii väga märgata kogumikus „Pimesi hüpates“ ja romaanis „Tõrkeotsing“. See kogu koosneb kolmest erinevast jututriaadist.   

Vast enim meeldis fantasy-hõnguline Revali kolmik ning sellest eelkõige Lahke mehe tasu, mis oli ka „Eesti nõia“ üks lahedamaid lugusid. Selge viis. Ülejäänud kaks (Karma võlg ja Helisev muusika) olid tiba nõrgemad, st üksnes head. Tore, et igal lool oli eri kandev tegelane: kirikuõpetaja Märt Pihelgas, kõrtsmik Markus Karma ja vanakraamikaupluse omanik Sootamm. Kõik kolm on tegusad kogu triaadis.  

Teine kolmik pole enam sugugi kompaktne. Ühendavaks teguriks võiks ehk olla suurem või väiksem terake õudust ning kindlasti kohtumine võõraga, tulnukaga. Omal ajal sai Reaktorist hää meelega loetud Kaansoosse paigutuvat Vaikust ja rahu ning ka nüüd pean seda kolmiku köitvamaks. Seda hindaksin viiega ja teised on muidu head, st kunagi loen need mõnuga uuesti üle.  

Kolmas triaad on kõige auahnem. Esmane maailm on Tõrkeotsingu oma: Eestis on üle kümne miljoni elaniku ja ka pindalalt on see tükk maad suurem praegusest (isegi Riia kuulub Eestile). Kõigis kolmes loos on tegelased samad, ka põhitegevus sama. Niisama hästi oleks see triloogia võinud olla vormistatud kolmeosaliseks 180-190 lk pikkuseks lühikeseks romaaniks: otsijad, sekkujad ja kogu see mitmekihiline maailm, paralleelmaailmade kirju kogum. Hea oli, kuigi kaks viimast lugu pole nagu täiesti eraldi loetavad. Kogu triloogiale hindeks viis, kuigi kaks viimast iseseisvatena selleni ei küüni.  

Jutukogule viis, mis muud! Ootan nii Revali sarjast kui ka Mitmekihilisema maailma sarjast lisa lugemist.      

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

Väike reipatooniline lugu sellest, kuidas mingi mees üheksakümnedate algul saeveskit põletada üritas ja mida selle põhjenduseks tõi. Ei tasu ikka uisapäisa pittu kaasa minna, võib juhtuda, et pead pidu haldjatega.
(Muretseksin lugemisrõõmu rikkumise pärast rohkem, kui loo nimigi poleks "Haldjatants".)

Jutt on hästi sirge ja lihtne, mingeid sügavamaid psühholoogilisi keerdkäike ei käida, hirmsaid loogikasõlmi ei harutata, lõpp on täpselt selline, nagu paar lehekülge varem öeldigi.
Ent võibolla just seepärast tundus lugu ka kuidagi armas ja kodune. 

Keel oli otsene, ei riivanud silma, ei kehutanud kujutlusvõimet üle piiride, samas ei ole midagi ette heita. Udu, hääled selles, hauapimedus - kõik kerkis silme ette. 

Lihtne, ent korralik, ütleksin ma.

 Ikka kohe väga mõnus ulmekogumik. Kuigi minu maitsenärvi kõditasid viieväärselt üksnes viis lugu üheteistkümnest, olid ka teised jutud üle Harju keskmise ja toredad lugeda. Esitan mulle enim naudingut pakkunud lood (lugemise järjekorras):
 

1.      Juba avalugu Harjusk (Häli Kivisild) tekitas kindluse, et see raamat pakub MIDAGI HEAD.
 

2.      Miljones päev (Kristjan Sander) oma ootamatu lõpplahendusega on ikka väga tugev jutt.
 

3.      Kübeke elutervet vihkamist (Veiko Belials). Siin on lisaks natuke segasele ja ohtu täis õhkkonnale (ilmselt põlvkonnalaeva meenutaval tuumakatastroofi järgsel kinnisel alal?) väga meeldejäävad lapsed, eriti see Rille. Emotsionaalselt Harjuski kõrval meeldejäävamaid.
 

4.      Kiirituskuu sõnnik (Laura Loolaid). Lisaks huvitavale süžeele on keel mõnus: ööhaku suund, üleliialised küsimused, muidurahvas, auvääriline, praeguajal jne. Ja ega kõrvaltegelasedki alla jäänud: Sada Tuhan, seksimaja emand Raudputs, söör Exit, kõrts nimega Situv kirp.
 

5.      Tapjaprints (Manfred Kalmsten). Üldiselt ma high fantasyt ei tarbi, eriti veel siis, kui jumalad on mängu toodud (omal ajal pettusin kõvasti Gaimani Ameerika jumalates, isegi ostetud raamatu panin müüki), kuid siin on vana Ühesilmne ja Loki omal kohal, olid nad ju haldjate esiisad. Ja haldjate vastu pole mul kunagi midagi! Nii et üks parimaid lugusid kogumikus.

 

Tibake vähem pani mind nurruma Plahvatus Le Gynil (Triinu Meres); ilmselt sellepärast, et siin on koos kaks teemat SF-s, millesse ma suhtun eelarvamusega: kosmoseulme ja ennast tunnetav tehisaru. Need kaks koos moodustavad kompoti, mis ilmselt mõjutab mu alateadvust 😊. Minu skaalal 4+. Õunapuu (Meelis Friedenthal) on hea stiili ja meisterliku maailmaloomega. Ka on välditud Abracadabras esinenud pimetähni sõnavalikus (seal on liiga üksluine otsese kõne saatesõna kasutamine: 75 korda ’ütles’ ja 24 korda midagi muud (küsis, kordas, kinnitas jne) ning see häiris lugemist). Kindel 4. Tore maailm on ehitatud seiklusjutule Läbilõigatud niidid (Miikael Jekimov). Welwitchia Mirabilis (Lüüli Suuk) on mu esimene kokkupuude autori tekstidega ja kindlasti ei jää see viimaseks – jättis hea mulje. Tume leek (Artur Räpp, Maarja Kruusmets) on põlvkonnalaeva lugu ja et olen eesti ulmeautoreid vähe lugenud, siis minule esimene selline. Kordaminek! Vein Naanil (Kristi Reisel) on kosmoses toimuv seikluslugu, kus tegutsevad mungad palverändurid ja tore tegelane Naffi, kel on oma kari.  

 

Usun ja loodan, et see kogumik toob järgmisel aastal kirjastusele, koostajatele ja autoritele mitu Stalkerit. Soovitan soojalt: naudin garanteeritud!