x
Päringule {"kuu"=>"8", "aasta"=>"2023", "captures"=>[]} saadi 16 vastust
Järjesta:

kuupäev kuupäev pikkus pikkus arvustaja arvustaja hinne hinne
Raul Sulbi
Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil (2023)

Must Kass

Huvitava kompositsioonilise võttena on kogumiku avalooks paigutatud üks suuremaid äpardusi, see on nagu lubadus lugejale, et edasi saab ainult paremaks minna. Aga võtame siis autorite etteastumise järjekorras.
 
Jaagup Mahkra
Pehmelt öeldes see lugu ei kõnetanud mind. Kasutatud on NII lootusetult vananenud stiili: pilvepiirilt alla vaatava kõiketeadva jutustaja igavad loengud; pealtnäha lineaarselt kulgeva sündmustiku juures oluliste episoodide lugeja eest varjamine, et need siis kulminatsioonis kõrvupidi kübarast välja tõmmata... Tegelikult oleks sellest materjalist saanud jutu teha küll. Kui suurem osa maailma kirjeldusest välja jätta ja praegu peitu jäänud episoodid toimumise järjekorras lahti kirjutada, võiksid peategelase topeltmängu psühholoogilised nüansid isegi huvi pakkuda. Praegusel juhul hinne 2 - ma ju siiski suutsin selle läbi lugeda.  
 
Tade Thompson
Mitte midagi väga uut sündmuste toimumispaigas (meenub "Snow Crash") ega neis lenduvates hormoonides, lõpp on ehk natuke ebaloogiline, pärast Mahkra lugemist tundus nelja väärilisena, kogumiku laiemat konteksti arvestades siiski 3.  
 
Meelis Kraft
Karm lugu. Kohaliku taustaga lugu. Hea lugu. Usutav lugu - selles mõttes, et alles päeva-paari pärast, kui loo lummus hakkab hajuma, võib tekkida kõhklusi: näiteks et kas kuus kutsikat on ikka ilvese tavaline pesakond. Ulmeline osa aga kahtlusi ei tekita. Üldiselt mulle ajamasinaga mängimine - sündmuste esitamine nö vales järjekorras - ei istu, aga antud juhul oli see õigustatud. Hindeks muidugi 5, kogumiku kontekstis isegi plussiga.  
 
Seio Saks
Sümpaatne idee, millest oleks saanud enamatki välja arendada, praegune kild jääb nagu napiks. Avansina ja ka motot arvestades miinusega 4.  
 
Kell Rajasalu
Meisterlikud eri värvi killud. Ühte kaleidoskoopi panduna jääb tervikpilt ehk pisut hõredaks, aga parem ongi salapära säilitada kui lugejat liigsete seletustega tüüdata. Kahtlemata 5  
 
Häli Kivisild
Kohaliku taustaga ja nii hea lugu, et tahaks veidi viriseda. No et alguses on maailma võibolla liiga põhjalikult kirjeldatud. Võibolla oleks võinud neile põhjalaiustele lisaks numbritele ka oluliste asustatud punktide järgi nimed anda, et oleks lihtsam ette kujutada: Tõrva on vist üsna täpselt 58 peal. Ja (see on nüüd nali) natuke nagu feministlik on lugu ka: juttu on ühe pere nelja järjestikuse põlvkonna naistest, üsna tõenäoliselt olid neil ka isad, aga keegi isegi ei kahtlusta, et mõni kasulik omadus võiks neilt pärineda... Hindeks 5  
 
Miikael Jekimov
Ma ei tea, miks, kuid mulle tundub, et tegemist on korralikult teostatud tellimustööga. Mis kipub tähendama, et autoril pole sisuga isiklikku suhet. Kirjeldused on väga head, selles osas on autor oma oskusi varemgi näidanud. Inimsuhted on klišeelik, heal tasemel sotsiaalporno. Ja lugu lõppeb ära seal, kus asjad võiksid huvitavaks minna - no et kuidas see katastroofijärgne ühiskond toimib, mida seal toodetakse, millistest vahenditest peetakse üleval pagulaslaagreid. Aus 3.  
 
Henri Stravinski
Vabandust, aga see pole ilukirjandus, isegi kui koostaja seda tõsiteadulikuks fantastikaks nimetab. 1.  
 
Veiko Belials
Nii väga see lugu mulle ei meeldinud, et mõnede proportsioonide või tempode üle viriseda, aga siinses kontekstis sobib 5 hindeks küll.  
 
Edgar Pangborn
See on koostajal hea leid. Tõsi, tausta ja sündmusi koos hoidev liin, mingi sõge muusika, läheb minust väga suure kaarega mööda, ning aegumise märke on ka tunda. Ma ei hakanud originaali otsima, aga tundub vähemalt, et tõlkija on tekstiga hea kontakti leidnud. Kokkuvõttes 4.  
 
Indrek Hargla
Siin tundus olevat paar väikest ebaloogilisust või vähemalt seletamata jätmist. Aga samas väärib rõhutamist, et suur osa viidetest varasematele sündmustele polnud esitatud tuima autoritekstina (nagu paraku mõnes teises jutus) vaid just selleks mängu toodud isiku kaudu. (Kas 'mälur' on kõige õnnestunum ametinimi, on nüüd iseküsimus.) Korralik lugu, pole põhjust madalamaks hindeks kui 5.  
 
J.-H. Rosny seenior
See oli nüüd asi, mida ma esimesest peatükist kaugemale ei suutnud lugeda ja juba see nõudis suurt pingutust. 1.  
 
Ma olen loetud Täheaegadele tavaliselt neljasid jaganud, iga kord on ju ka paar head juttu olnud. Kui esimene ja viimane tekst oleksid prügikasti jäänud, oleks seekordne üllitis isegi viite väärt, õnnestumisi oli tavbalisest rohkem. Ja vormistus. Ma saan aru, et vahel on tore pöörduda juurte juurde, Urmas Alase Täheaegades oli tekst leheküljel tõesti kahes veerus. Loodetavasti jääb see ühekordseks meenutuseks. Ning selleks, et saaks pealkirja järele pikad rallitriibud (?) joonistada, pidi iga lugu algama paarisleheküljelt, mis omakorda tõi kaasa sobimatutena mõjuvad reklaamiküljed.
Teksti loeti eesti keeles

Ambrose Bierce
The Ingenious Patriot (1899)

Olev Toom

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Ambrose Bierce
For the Ahkoond (1909)

Raux

Üks varasemaid pilapulaulme esindajaid, mis mulle näppu on jäänud. Kui tõsiselt autor ise kirjapandut mõelda võis, ei oska öelda.
Käes on umbes aasta 4960. Kalifornia kuninga ülesandel siirdub teadlane kunagise Ameerika idarannikule vaatama, mis sealmail ka toimub. Teadlane lähebki, läbi dinosauruste ja muu megafauna, lööb spetskaadervärgi maasse ja loeb sealt näidult, et siin oli kunagi suur Tšikaago, kus elas töökas uhhuurahva hõim, kes aga jääajal 1946. aastal välja suri. Ja teadlane raporteerib ja läheb järgmisse kohta edasi uurima jne...
 
No ma ei tea... Jabur, vähemalt tänapäeva kontekstis
Teksti loeti inglise keeles

Tommaso Landolfi
La spada (1940)

Tormi Ariva

Ristirüütliteni ulatuva kunagi rikka ja väärika, nüüd laostunud suguvõsa viimane järglane, "melanhoolne pillaja" Renato leiab kord öösel oma mõisa pööningul vanade relvade hulgast mõõga, mis köidab tema tähelepanu oma erakordselt uhke välimusega, tupest tõmmatuna aga kiiskab toas valitsevast hämarusest hoolimata ülieredalt. Varsti selgub, et teral on imeline võime läbistada sundimatu kergusega ükskõik mida.
 
Tegemist ei ole päris stiilipuhta fantaasiakirjandusega (muinasjutuline alge on liiga tugev), lisaks sellele ei vastanud minu maitsele lõpplahendus. Paljulubava algusega nõrk lugu. Hinnet tõstab rikas stiil ja kirjaniku hea jutuvestmisoskus, mis siin küll liiga nappi kasutust leiab.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

John Scalzi
Head On (2018)

John Scalzi
Lock In (2014)

John Scalzi
Unlocked: An Oral History of Haden`s Syndrome (2014)

Kir Bulõtšov
Pokazanija Oli N. (1988)

Kristjan Rätsep

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...
Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Doors of His Face, the Lamps of His Mouth, and Other Stories (1971)

Mart Pechter

Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suhteliselt varaste jutukogude tõlkes ilmumine. Headeks näideteks on siin õuduskirjanduse superstaari Stephen Kingi kogumik "Öine vahetus" ja kaasaegse ulme tõenäoliselt kuulsaima praegu kirjutava kirjaniku Neil Gaimani kogumik "Suits ja peeglid".
 
Roger Zelazny on Eesti lugejale praeguseks juba üsna hästi tuntud. Seda tõenäoliselt eelkõige oma "Amberi printside" romaanisarja järgi, kuid tema romaanidest on juba ammu tõlkes olemas ka näiteks absoluutne tippteos "Valguse isand" ja kõige tähtsam tema viimastest teostest "Üksildane oktoobriöö", mitmest muust rääkimata.
 
Ka Zelazny esimese suurema juttude kogumiku "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" tõlge rõõmustab palju rohkem kui näiteks mõned aastad tagasi tõlgitud Zelazny 1980ndatel ilmunud juttude kogumik "Igikelts ja tuli". Osa selle varase jutukogu põnevusest võib tulla 1960ndate kui autori kõige esimese loomeperioodi värskusest - näiteks on märkimisväärselt tugev lugu "Koguja roos" üks tema esimesi trükis ilmunud jutte üldse.
 
Huvitav on, et kogumiku mõttelise selgroo ja omamoodi triptühhoni moodustavad Iiobi raamatust oma laheda pealkirja laenanud nimilugu "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", juba mainitud "Koguja roos" ja lisaks veel "See surelik mägi". Need lood on oma ideelt ja struktuurilt väga sarnased, kuigi sisult erinevad, ja samas ka kõik väga tugevad.
 
Kõigis nendes lugudes astub peategelane vastu millelegi, mis on seni jäänud kõigile alistamatuks. Loos "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" (8/10) on selleks Veenuse ookeanites elav universumi suurim mereelukas, loos "Koguja roos" (8/10) on selleks Marsi sureva tsivilisatsiooni keel ja kultuur, loos "See surelik mägi" (8/10) aga 50 kilomeetri kõrgune mägi ühel kaugel planeedil.
 
Sellisel vallutamisel on tähendus eelkõige väljakutsena, nendes lugudes kannustab peategelasi mõte, mida kuulus Briti alpinist George Mallory olevat kunagi Mount Everesti kohta öelnud: "Sest see on seal". Kuid tegemist pole siiski lihtsalt kangelaslugudega, sest iga nende kolme loo lõpplahenduses ei saa peategelane siiski päris seda, mida ta on tahtnud.
 
Kogumiku parimaks looks on minu arvates "Tee detsembrisse" (9/10). Selles ostavad kõigi poolt hüljatud geneetilise eksperimendi tulemused endale ühe planeedi, sest nad vajavad eluks äärmiselt külma kliimat. Planeet pole küll veel piisavalt külm, kuid masinate abil ning pika aja jooksul oleks see võimalik sobivaks teha. Mida aga tähendab see planeedi praeguste asukate jaoks?
 
See lugu pühendub jumala mängimise teemale, mille kuulsaimaks esindajaks siinmail on tõenäoliselt Arkadi ja Boriss Strugatski romaan "Raske on olla jumal". Zelazny enda loomingus on see teema esindatud päris tihti, kuid juba mainitud romaani "Valguse isand" kõrval on see lugu ehk parim selletaoline – hästi täpselt napp ja lööv, ilma millegi üleliigseta.
 
Jutt "Deemonauto" (5/10) esindab siin kogumikus ainsana stiilipuhast vanakooli pulp-fiction ulmet, mis pole sugugi paha, kuid on huvitav eelkõige kurioosumina. Tehismõistusega autod on loos moodustanud inimesi tapva ja tanklaid rüüstava röövlijõugu. Seda jõuku ja eriti selle ninameest lähebki peategelane jahtima, spetsiaalselt selleks ehitatud võitlusautos, millele on antud kauni daami isiksus.
 
Jutt "Koletis ja neitsi" (6/10) on midagi sellist, mida iga kirjanik võiks vähemalt harjutamiseks läbi proovida. Zelazny võtab siin kõigest paaril leheküljel kokku vana muinasjututeema, kus hirmsale koletisele viiakse ohverduseks neitsi. Puänt on üsna selge, kuid kõik selleni viiv on andekalt ja hästi kokku pandud – see lugu sobiks hästi igasse kirjanduse õpikusse.
 
Kogumikust leiab ka grupi kergeid naljajutte. Loos "Kogumispalavik" (5/10)saabub mõtlevate kivide planeedile mees plaaniga üks kividest jõukale onule kingituseks viia. Lugu "Suured aeglased kuningad" (5/10) räägib hiiglastest, kelle mõtted liiguvad aastate ja sõnad sajandite kiirusega. Loos "Eksponaat" (5/10) aga otsustab pettunud kunstnik ise muuseumis skulptuuriks hakata.
 
Need jutud on oma kergusest hoolimata päris head ja pakuvad teiste seas oma tooni poolest meeldivat vaheldust. Tõenäoliselt just selliste juttude põhjal jõudis Zelazny ka oma esimese selgelt humoorika romaani "Uksed liivas" kirjutamiseni.
 
Lõbusate lugude kõrval on aga siin ka kohe üks tõsisem ja isegi ehk sentimentaalne "See tormihetk" (6/10), milles peab väikelinn võitlema üleujutusega. Kahjuks ei ole siin vähemalt minu jaoks erilist tundeväärtust. Ehk on asi selles, et Zelazny vajutab siin teatud emotsionaalsetele nuppudele liiga ilmselgelt. Nagu ka mustkunstitriki puhul on läbinähtavus pigem loole kahjuks.
 
Looga "See tormihetk" kaasneva kerge pettumuse, teeb kuhjaga tasa "Jumalik hullus" (9/10). Selles loos avastab üks mees, et aeg hakkab mingitel hetkedel jooksma tagurpidi. Kuigi loo mõte on iseenesest lihtne, on see väga hästi teostatud ja saavutab mängleva lihtsusega selle, mida vaja. Tagurpidi voolava aja veider õudus annab loole veelgi mõju juurde.
 
Kogumiku lõpuosa juttudest on omamoodi harjutus ka "Corrida" (6/10), kus peategelane avastab ärgates, et on sattunud härjavõitlusele. Stiiliproovina on see üldjoontes õnnestunud, kuid mitte palju enamat. Loos "Armastus on imaginaararv" (6/10) põgeneb peategelane tee peal läbi lugematute maailmade - ning on tähelepanuväärne vaid seetõttu, et ennustab mingis mõttes ette "Amberi printside" romaanisarja.
 
Kõige viimane jutt "Lutsifer" (6/10) aga on tore tõsisem jutustus mehest, kellel on omamoodi kinnisidee. Väikese puändina kasutab autor siin nimetust "Lutsifer" hoopis Vana-Rooma mütoloogia tähenduses kui kedagi, kes kannab endaga valgust. See on näide heast pealkirjavalikust – näiteks "Prometheus" oleks olnud sarnane, kuid palju läbinähtavam valik.
 
Kuid enne lõpujuttu on kogumikus veel lugu "Mees, kes armastas faiolit" (8/10). Selle peategelaseks on mees, kes elab ihuüksi kalmistuplaneedil, kuhu tuuakse kogu universumi surnud. Ühel päeval kohtub ta aga legendaarse faioliga. Kuigi tegemist on sisuliselt haldja-muinasjutu töötlusega, on see märkimisväärselt hästi tehtud ja kuulub kindlasti terve kogumiku tugevamate palade hulka.
 
Tervikuna võib öelda, et see jutukogu ületab täielikult ootusi. Siin pole ühtegi nõrka lugu – isegi asjades, mida võiks nimetada "katsetusteks", on alati oma sära olemas. Mul on väga hea meel, et iga-aastasel ulmekirjanduse auhindade "Stalker" valimisel sai see kogumik aasta parima jutukogu, ning "Mees, kes armastas faiolit" aasta parima tõlkejutu auhinnad.
 
Võib ainult loota, et tõlkijad otsivad edasi tuntud autorite just varasemates jutukogudes leiduvat huvitavat materjali. Kindlasti võiks tõlkimiseks kaaluda näiteks Ray Bradbury kogumikku "The Illustrated Man" 1951. aastast või Ursula K. Le Guini kogumikku "The Wind's Twelve Quarters" 1975. aastast. Lootus jääb püsima...
 
Hinnang: 9/10 (autori parimale jutukogule ei taha vähem anda)
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla
Eesti nõid (2022)

8.2023
Andri Riid

Käesolev on neljas Indrek Hargla koostatud temaatiline antoloogia. Alates 2017. aastast on neis köidetes figureerinud 22 eesti ulme- ja ka mitte niiväga ulmeautorit, neist Jans viiel (sh kaks kahassekirjutatud lugu), Friedenthal neljal; Loper, Mahkra, Veskimees, Weinberg ja Mart Sander igaüks kolmel korral.
 
Raamatus sisalduvad tekstid võiks jagada nelja gruppi. Esimeses on parimad lood - Mahkra, Veskimees, Hargla, täpselt selles järjestuses. "Aafrika nõiad", lugu eesti naise orjapõlvest Aafrikas, võib olla Mahkra seni parim jutt üldse. Veskimees on ka kirjutanud oma viimaste aastate ühe parema loo, seda eeldusel, et oled võimeline mööda vaatama peategelase pidevast ülbitsemisest ja sisaldab mh programmilist steitmenti: "Ma olen täiskasvanud mees, kes teab, mis on vastutus ja inimeseks olemine."
 
Led Zeppelini kontsertfilmilt pealkirja laenanud Hargla alternatiivajalool on rohkem puudusi. Esiteks, nagu seda on pea kõik Hargla Eesti-ainelised alternatiivajalood, on see kiiksuga. Kui suur peab olema viha luterluse vastu, et arvata, et rootsiaegne nõiajaht (mis ei piirdunud Rootsi impeeriumiga, eks ole; ülekaalukalt kõige rohkem nõiaprotsesse toimus Saksa-Rooma Keisririigis) oleks jätkunud XX sajandisse välja (reaalselt hukati viimane nõid Rootsis 1704, Eesti aladel veel 5 aastat varem)? Ühtlasi on loo kompositsioon ligadi-logadi, see raamjutustus (ajakirjaniku liini) on ka peamine põhjus, miks loo tegelastel on veel vähem liha luudel kui Harglal tavaliselt.
 
Teise grupi lugude - "Musta kivi nõidus", "Lahke mehe tasu" ja "Mõõkade emand" - puhul tundub, et autoritel on olnud midagi öelda ja see on ka suures plaanis õnnestunud.
 
Edasi tulevad jutud, mida võiks pidada lihtsakesteks. Nad on kõik väga püüdlikult kirjutatud, aga päris loost jääb midagi puudu - "Katariina juhtumis" lahendab kõik probleemid, just siis kui asi võiks huvitavaks minna, sõrmenipsust peategelase vanaema. "Pahavaras" on peaaegu kogu aur läinud maailma kujutamisele ning lugu saab sarnase kiirustatud lõpu, "Vennaarmu" probleemipüstitus on absoluutselt mitte kaasahaarav ja need Jansi loost loosse korduvad viinaveaga peast või muidu lihtsad inimesed on lihtsalt tüütud. Nõiateemaga sisuliselt üldse mitte seotud laast "Vaba ja õnnelik maailm" ei anna sellele raamatule midagi juurde.
 
Viite lugu võib pidada lihtsalt arusaamatuseks. Tavaliselt Hargla antoloogiates kaasautoritest peajagu üle oleva Friedenthali "Abracadabra" (see lugu on muuseas Tuglase novelliauhinna laureaat) kvalifitseerub paremal juhul eneseparoodiaks. Väljaselgitamata põhjusel Stalkeri võitnud "Elurikkuse kaitseala" on ilmselt oma autori kõige nõrgem tekst, vähemalt nende hulgast, mida mul on olnud au lugeda. Teise Nõo kandi kirjaniku Kadri Pettai pika nimega lugu on jälle kompositsiooniline harakiri. Jutu 17 lehekülge on liigendatud 9 lõiguks, milles on 5 eri peategelast: Reelika, mina (samuti Reelika; lisaks sellele on mina-Reelikale omistatud lõigud kirjutatud mingil mõistetamatul põhjusel olevikuvormis), ajakirjanik Peeter, järjekordne mina (Reelika ema seekord) ja Kalli Liisa. Võite ise arvata kui keeruliseks see loo lugemise teeb. Raamatu kõige piinlikuma teksti tiitli pärast võistlevad aga "Agnes" ja "Tammetalu perenaine". Ma loodan, et nende autoritel on mõne aasta pärast neid jutte samavõrd piinlik lugeda.
 
Pisut kisub sinnakanti, et Hargla-antoloogiate aeg on ümber saamas, kui juba kolmandikus antoloogias ilmuvates tekstides autorid isegi ei ürita enam või üritavad midagi arusaamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Alastair Reynolds
Eversion (2022)

Arvi Nikkarev


Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.

Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.

Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.

Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny
The Doors of His Face, the Lamps of His Mouth, and Other Stories (1971)

Arvi Nikkarev


Seletematu on tõlkeulme avaldamine ja autorite populaarsus maade lõikes. Võrreldes Soomega on Eestis väga populaarsed Zelazny (raamatute arvestuses 18:3 Eesti kasuks), Poul Anderson (8:1) ja Silverberg (9:4).  Vastupidiseid näiteidki on, olgu siinkohas toodud Greg Bear (6:0 Soome kasuks) ja Ph. K. Dick (23:5). Ja ometi on põhjanaabrid pärast 2. Maailmasõda avaldanud erinevaid ulmeraamatuid 3-4 korda rohkem.   

Nüüd vaadeldavast kogumikust. Väga tugeva viieväärse elamuse sain lugudest Tee detsembrisse, Koguja roos ja See tormihetk. Nõrgemat sorti väga head jutud olid See surelik mägi ning Jumalik hullus. Ülejäänud lood olid nelja- ja kolmeväärsed. Pea kõik lood on inimestest, inimestest ulmelises keskkonnas, mis annab võimaluse teravamini esile tuua tegelaste iseloome ja motiive.  

Kuigi olen oma paarkümmend aastat tagasi originaalkogu läbi lugenud, oli rõõm ja nauding seda uuesti eestikeelsena lugeda. Raamatule kindel viis. Väärt kogumik Stalkeri võitjaks!      
Teksti loeti eesti keeles

Ann Leckie
Translation State (2023)

Must Kass

See on hea raamat ja samas üsna igav raamat. Tegevus toimub samas universumis, milles Leckie Abistavate-triloogia, sedapuhku pole rõhk Radchi impeeriumil; ääremaadel teeb pigem rõõmu, et impeerium nõrgeneb, kuna imperaatori kloonid on omavahel tülli pööranud. Aga ka ääremaadel on rohkesti intriige, tuhandete aastate pikkusi vaenusid, mälestusi genotsiididest jne. Lisaks pidev hirm presgerite ees - rassi ees, kellest pole teada midagi muud, kui et nad võivad ootamatult ilmuda ükskõik kuhu ja seal kõik hävitada. On kokkulepe presgeritega, et mõistuslikke rasse nad ei torgi, aga kui keegi alustab sõda või ahistab oma kodanikke, satub mõistuslikkus sügava kahtluse alla.
Romaanis saab üksipulgi selgeks, et "presgeri tõlk" võib olla ka ametinimetus, eelkõige on tegemist aga geneetiliselt parendatud liigiga; nad on aretatud küll inimeste baasil, aga täiskasvanuks saades ilmnevad neil mõned presgerite - inimeste seisukohast - üleloomulikud võimed. Õigupoolest oli tõlkide olemusele vihjatud juba triloogiaski, aga kuna seal oli tegevus keskendunud muudele asjadele, võisid need vihjed jääda tarviliku tähelepanuta. Tunduda lihtsalt veidrustena - kui tõlk teatab, et on nooruses palju inimesi söönud, "aga ainult neid, keda pidi sööma" või siis pole päris kindel, kas ta on parajasti Dlique või Zeiat. (Dlique on ka ainus vana tuttav, kellest ka selles raamatus korraks juttu tuleb.)
Aga. Kui juba triloogia puhul käis sagedane teejoomine mõnele lugejale närvidele, siis nüüd on seda veelgi rohkem. Ja väga harva õnnestub ka kohvi hankida. Teejoomisest tüütumad on pidevad kordused. Romaanis on kolm liini ja sageli kirjeldavad kõik kolm sama sündmust - veidi erinevalt. Kui kellelgi on mingi tunne, siis kirjeldab ta seda lehekülgede kaupa - ja mõnes järgmises peatükis uuesti. Isegi kui on tegemist eksistentsiaalse hirmuga, kipub see liiale minema.
Kui triloogias oli "tema" koha peal ainult "she" - isegi kui eelmises lauses oli öeldud, et habemega - siis nüüd on isikulisi asesõnu kuhjaga. Erinevatel rassidel, erinevatel rahvastel, vastavalt soole ja vist ka orientatsioonile, ametlikus pöördumises ja sõbralikus vestluses. Ning kuna peamine intriig käib selle ümber, kas keegi on inimene või presgeri tõlk - mõned arvavad üht- ja mõned teistviisi -, mis tähendab ka vastava asesõna kasutamist, siis ei saaks kogu seda jama tõlkimisel ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles

Andrzej Sapkowski
Krew elfow (1994)

Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Tamur Kusnets
Kronošütist (2022)

Andri Riid

Ligi 600-lehekülje paksune tellis, mis jäi Stalkerihääletusel jagama teist-kolmandat kohta, on Tamur Kusnetsi järjekorras kuues romaan, ühtlasi esimene, mille võib suuremate süümepiinadeta ulmeks kuulutada, kuigi päris žanriulmelise tekstiga siiski tegu ei ole. "Kronošütist"  on üsna võrdsetes osades robinsonaad, ajalooline romaan ja põnevik. Ulmet on peale määritud vaid seepärast, et ilma ulmelise elemendita seda lugu sellisel kujul lihtsalt ei oleks.
 
Romaani sisust on eespool juba pikemalt juttu olnud, lisaksin, et tekst oleks märksa loetavam, kui autor loobuks:
a) kombest kommenteerida oma teksti arvukate joonealuste märkustega. Siin teoses on selliseid märkusi 227 tükki, millest julgelt 90% oleks võinud lihtsalt kirjutamata jätta.
b) kombest täiendada oma lauseid sulgudesse paigutatud täpsustustega, ka need sulusisud oleks võinud kõik kärpida ja tekst oleks sellest üksnes võitnud.
c) kombest kasutada tegelaste adresseerimisel kõikvõimalikke sünonüüme, mis harva korduvad. Romaani esimesest 100 leheküljest suurema osa võtab enda alla vestlus peategelase ja teda värvata püüdva tüübi vahel ning esimest nimetatakse seejuures peremeheks, jahimeheks, kütiks, eestlaseks, soomeugrilaseks, ning teist külaliseks, võõraks, sakslaseks, saksmanniks, baierlaseks, germaanlaseks, germaani ülirassi esindajaks, germaani ülirassi apologeediks, aarialaseks, rahvuskonservatiiviks, rahvuslaseks, uusrahvuslaseks, NPD-meheks, NPD-funktsionäriks, nisuõllemaalaseks ja gestaapolaseks ning see nimekiri pole lõplik. Sünonüümide leiutamine läbib kogu raamatut, autor on teimud sellest mingi omaette spordi, aga pidev nimetuste varieerimine häirib lugemisel, kuna mida leidlikum on sünonüüm, seda raskem on järge pidada, keda sellega täpselt silmas peeti. Jääb mulje, nagu tekiks tegelasi pidevalt juurde.
d) kombest peategelasele (ilmselgelt ka autorile endale) vastumeelseid kaasaegseid nähtusi kommenteerimida. Selletaoliste nähtuste spekter on väga lai ning nagu kõik eelnev, kujutavad ka need endast mõttetuid kõrvalepõikeid põhiliinist.
e) kombest kasutada liigselt omadussõnu tegelaste iseloomustamisel. Me oleme peategelasega tuttavad juba mitusada lehekülge ja ikka on vaja teda tituleerida pikakasvuliseks kõhnaks eestlaseks.
f) kombest soolata üle võõrsõnade kasutamisega. Mõjub suuresti võõrsõnade tundmisega eputamisena.
 
Romaani keskne idee - et on vaja minna ja nurjata WHO katse neandertaallased inimese sugupuust välja rookida - õigemini selle põhjendus, miks seda vaja teha on - valge nahk on neandertaallaste geneetiline pärand - on kõige jaburam konstruktsioon, mida on võimalik väja mõelda. Esiteks on sisuliselt välistatud, et europiidid oma heleda naha neandertaallastelt pärisid. Naha (ja juuste) värvus on üldiselt korrelatsioonis laiuskraadiga, kus elatakse - heledam nahk võimaldab indiviidil kõrgematel laiuskraadidel nahas efektiivsemalt D-vitamiini sünteesida ning teisest küljest kaitseb pigmentatsioon inimest päikesepõletuse eest madalamatel laiuskraadidel. Lihtne. Tegelikult oli ka neandertaallasi mitmes värvivarjundis ning valgenahasust määravad geenid arenesid nüüdisaegsel inimesel välja alles umbes 10 000 astat tagasi, ehk tuhandeid aastaid pärast seda, kui neandertaallased juba välja surnud olid. Et kui juba konstrueerida selline intriig, et neandertaallaste pärandiga võidakse koos pesuveega visata välja midagi väärtuslikku (WHO tahab operatsiooni läbi viia mõningate neandertaallastelt päritud haiguste likvideerimiseks), siis mingite rassistlike fantaasiate asemel oleks selleks võinud olla midagi põnevamat. Näiteks, neandertaallastel oli mõnevõrra suurem ja ka teistsuguse konstruktsiooniga aju, kui Homo Sapiensil. Võimalik, et me pärisime neilt mingi erivõime või -oskuse, mis läheks kaduma, kui...
 
Teiseks tundub neandertaallaste vastase aktsiooni jaoks valitud ülepea vale aeg ja koht - Homo sapiensi ja Homo Neanderthalensise esimene ristamine toimus oluliselt varem Lähis-Idas ning neandertaallaste nottimine 40 000 aastat tagasi, s.o ajal, mil nad juba väljasuremas olid, ei nulli ju varasemat geenipärandit ega välista ka seda, et samal ajal toimub mingis teises piirkonnas tihe paaritumine.
 
Kui vaadata mööda kõigest ülaltoodust (lugemise käigus harjub teatavasti paljuga), siis on tegu täiesti loetava romaaniga. Romaani kirjutada Kusnets oskab ning pajatusliku laadi poolest meenutab "Kronošütist" mõnda Seiklusjutte maalt ja merelt sarja teost. Aga alati saab veel teravamalt. Kusagil poole romaani peal leiavad WHO eugeenikud, õigemini nende julgestusmeeskond, üles ühe ajarännukapsli. Oletasin, et tegu on romaani peategelase poolt peidetud ning varustuse panipaigana kasutusel oleva kapsliga ja aplodeerisin mõttes autorile, et ta toob sisse ootamatuse ning keerab sellega, et peategelane suurest osast varustusest võrdlemisi varakult ilma jääb, sündmustikule täiendava vindi peale. Paraku vedeles neid kapsleid seal Paleoliitikumis rohkem kui üks ning see, mille vaenlased leidsid, oli kellegi teise oma.
 
Kahjuks lähevad romaani viimased 100 lehekülge lappesse ja suuresti nullivad selle hea ja parema, mis selles raamatus üldse on, peaasjalikult ajaloolise ja robinsonaadi osa.
 
Ja ma mõtlen, et tegelikult oleks romaani lõpus tumedanahaliseks pidanud muutuma ka selle peategelane Ragnar Saar, sest ega tema sugupuu esiajas toimuvate muutuste suhtes kuidagi immuunne olla ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinster
Sidewise in Time (2020)

Mart Pechter

Sidewise in Time on jutukogu, mis pakub väikest väljavõtet Murray Leinsteri aastakümnete pikkusest ja viljakast loomingust. Siin tunduvad olevat praktiliselt kõik tema tuntuimad lood sees, kuigi "best of" kogumiku silti sellele otseselt pandud ei ole (samas tagantjärele mõeldes oleks seda võinud teha küll).
 
1. Sidewise in Time (1934) 8/10
 
Maad tabab ootamatult ajakatastroof, kus erinevate ajajoonte universumid ootamatult üksteise vahele kiiluvad. Nii satuvadki inimesed kaasaegsetest Ühendriikidest kõrvuti maailmadega, kus Ameerika mandrit valitsevad hoopis hiinlased, roomlased või viikingid. Kõike seda oli ette näinud ainult üks kolkaülikooli matemaatikaprofessor.
 
Alustuseks kohe üks täitsa tugev lugu, mis oli veel ka põhimõtteliselt esimene omataoline. Mulle meeldib, kuidas ettenägeliku professori plaanid hakkavad põhimõtteliselt esimesest hetkest viltu vedama ja näitavad, et maailmavalitsejaks hakkamine pole nii lihtne midagi. Loo järgi on nime saanud ka alternatiivajaloo kirjandusauhind (Sidewise Award).
 
2. The Runaway Skyscraper (1919) 6/10
 
Manhattanil asuvas pilvelõhkujas kontorit pidav noor insener on mures - tema ettevõte hakkab pankrotti minema. Kuid siis hakkab talle aknast välja vaadates silma midagi veidrat, nimelt on maailm hakanud liikuma tagurpidi ja seda aina suurema kiirusega... 
 
See on siis autori esimene ulmelugu (mõned seiklusjutud olid tal avaldatud ka varem) ja sellisena päris hea! See võlgneb muidugi päris palju H. G. Wellsi "Ajamasinale", aga sellele viidatakse ka teksti sees. Kuskil lõpupoole, kui õnnelikud pääsemised tulevad järjest mängu, kaotab lugu palju oma võlust, aga seni on see üllatavalt huvitav. 
 
3. The Mad Planet (1920) 4/10
 
Maapõuest vabanenud süsihappegaas on pannud globaalse soojenemise täistuuridel kiirenema. Kümneid tuhandeid aastaid hiljem on Maa lämmatav kasvuhoone, kus valitsevad vaid seened ja putukad. Ainsad ellujäänud imetajad on inimeste järeltulijad, kes on aga unustanud isegi tule ja tööriistad.
 
Siin on nüüd hästi-hästi palju selle veidra tulevikumaailma kirjeldusi ja lugu ise on ainult peategelase ringkäik selles koos samaaegse mehistumisega. Kirjeldada autor oskab, aga see lugu on umbes kolm korda pikem kui vaja oleks. See varane nägemus maailma soojenemisest on muidugi huvitav. 
 
4. Politics (1932) 3/10
 
Ameerika Ühendriigid on just saanud sõjas Vaiksel ookeanil kohutava kaotuse ja enamus tema laevastikust on nüüd merepõhjas. Sõjavastane liikumine nõuab kiiret rahu ja võimulolev partei on sellega juba nõus. Samas on viimase ja parima super-lahingulaeva meeskonnal teised plaanid.
 
See lugu on suhteliselt sirgjooneline merelahingu-seiklus. Kirjanduslik väärtus on siin üsna madal, kuid huvitav on muidugi vaadata seda, kuidas USA-Jaapani konflikti Vaiksel ookeanil ennustab autor sellega ette juba aastaid enne sõja algust tegelikkuses.
 
5. Proxima Centauri (1935) 7/10
 
Inimkond on hakkama saanud oma suurima projektiga, nimelt ehitanud ja lähima tähe poole teele saatnud ühe uurimis-kosmoselaeva. Kuid laevas on pika teekonna jooksul üles kerkinud probleeme ning kohale jõudes avastatakse, et neid ootavad nähtavasti vaenulikult meelestatud tulnukate laevad.
 
Tegemist on natuke vana kooli stiilis ulmelooga, aga siin on üllatavalt palju huvitavat. Põlvkondade vahelised konfliktid pikaajalisel tähelaevasõidul näiteks, lisaks pole ma kunagi näinud lihasööjatest taimedest põlvnevaid tulnukaid (väga äge idee). Loos on veel mitmeid käike, mis pakuvad ootamatuid üllatusi. Kokkuvõttes tubli tükk!
 
6. First Contact (1945) 9/10
 
Uurimisretke olev inimeste kosmoselaev kohtub esmakordselt tulnukate kosmoselaevaga. Esialgu alustatakse ettevaatlikku suhtlust, siis aga ilmneb keeruline dilemma. Kuigi sõbralikud, ei usalda kumbki pool teineteist ja ainsaks lahenduseks tundub olevat ikkagi sõda.
 
Mulle tegelikult tohutult meeldivad sellised lood, kus on vaja mingi pealtnäha võimatu ülesanne lahendada. Jah, siin on ka oma eetiline dimensioon, aga sisuliselt ei ole tegemist eetilise dilemmaga vaid tehnilise mõistatusega. Tõesti hea töö ja mul on hea meel, et sellele tagantjärele ka retro-Hugo auhind anti.
 
7. A Logic Named Joe (1946) 8/10
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
8. De Profundis (1945) 7/10
 
Merepõhjas elavate hiiglaslike mõistuslike olendite arvates on maailm väga lihtne - see on kivist kera vedelikust sisuga, kus rõhk on kera pinna juures kõige suurem ja kahaneb kera tuuma poole minnes. Tuumas asub maagiline substants nimega "õhk". Kuid mis saab siis, kui nende juurde langeb veider ese, mis sisaldab tillukesi mõistuslikke olendeid?
 
Jälle üks sedasorti lugu, mis mulle lihtsalt meeldib. Kuigi ega see nüüd objektiivselt nii eriline ei ole, aga igasugune võõra intelligentsi vaatepunktist (ja sellisena hästi) kirjutatud lugu läheb mulle korda. Lihtsalt hea.
 
9. If You Was a Moklin (1951) 8/10
 
Planeet Moklin ja selle elanikud moklinid tunduvad moodustavat nagu maapealse paradiisi. Kohapeal kaubandusposti pidavaid inimesi koheldakse kui parimaid sõpru. Kuid moklinitel on omadus üle võtta nende isikute välimust ja iseloomu, keda nad väga imetlevad ja varsti on mõned neist inimestega äravahetamiseni sarnased...
 
Inimeste kuju ja näo võtvate tulnukate lugusid on kirjutatud mitmeid, aga tavaliselt on tulnukad seal pahatahtlikud. Selle loo teeb eriliseks, et moklinid on tõesti läbinisti head, lihtsalt... teistsugused. Lõpupuänt on isegi natuke õõvastav, kuid samas täiesti arusaadav ja usutav, mis teebki selle heaks.
 
10. Exploration Team (1956) 8/10
 
Metsikule planeedile saabub inspektor, kes peaks kohalikku, robotite abil rajatud kaevanduskolooniat üle vaatama. Ta satub aga mingi veidra ebaseadusliku asunduse rajanud mehe juurde, kes elab koos kotka ja hiiglaslike karudega. Nagu ilmneb, on kohaliku looduse metsikud loomad robotikoloonia maatasa teinud.
 
See lugu on siinmail ilmselt kõige tuntum, sest ilmus see ju väga heas tõlkes legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile". See on tõesti hea lugu, oma selge sõnumi ja väga küpse teostusega - Ain Raitviir tegi omal ajal ikka häid valikuid. See sai omal ajal ka Hugo auhinna (vahest kõige suurem tunnustus, mis Leinster eluajal sai).
 
Ma pean ütlema, et nii head kogumikku ei julgenud ma siit küll oodata, eelkõige seetõttu, et Leinsteril on selline pulp-fiction autori maine. Ühest küljest võib ju arvata, et tema ligikaudu 150st jutust ja lühiromaanist saab kümme väga head juttu ikka kätte, kuid kirjutamine pole päris selline numbrite mäng ning mõni võib ka eluaeg tühja tööd teha.
 
Tõsi, kõik lood polnud siin päris suurepärased, kuid ma saan kindlasti aru autori esimesena ilmunud loo kaasamisest (ning see teenib ka "hea" täiesti välja). Merelahingu-lugu ja ülekuumenenud Maa lugu on tõenäoliselt võetud illustreerima autori ettenägemisvõimet ja sellistena võib neid tunnustada küll, isegi kui kirjanduslikult nad väga ei paku.
 
Aga kõik teised lood olid sellised, mida oleks hea meel isegi suurematelt meistritelt oodata. Kui keegi arvas varem, et ehk Leinster kirjutaski ainult ühe hea loo (seesama antoloogias ilmunud "Uurimismeeskond"), siis siinne kogumik parandab selle arvamuse tõenäoliselt päris kiiresti.
 
Hinnang: 8/10 (madalamat oleks patt panna)
Teksti loeti inglise keeles